Kokkuvõte

Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusele õiguslike aluste loomist ning selle fenomeni reaalset ellurakendumist Eesti Vabariigis juba 1920. aastatel on põhjendatult hinnatud eesti rahva visiitkaardiks astumaks maailma vabade rahvaste sekka. Sellega seoses Eestile rahvusvahelisel tasandil osakssaanud tunnustus ja arvukad positiivsed hinnangud on saadud kahtlemata teenitult, sest olime ju pioneerid vähemusrahvuste õiguste valdkonnas nii kaugeleulatuva lahenduse teostamisel. Ometi on täna põhjust kriitiliselt küsida, kas tegu on katkematu edulooga.

Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhisisu väljaselgitamiseks pöördub autor kõigepealt kehtiva põhiseaduse poole, analüüsib vähemusrahvuse, omavalitsuse ja omavalitsusasutuse mõisteid, määratleb kultuuriomavalitsuse teoreetilise aluse ning selgitab välja seosed riikluse aluspõhimõtete, eesmärkide ja konstitutsiooniliste printsiipidega. Seejuures selgitatakse, mis neist põhiseaduse printsiipidest vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse jaoks tuleneb. Käsitluse objektiks on seejuures põhiseaduse kolm põhimõtet: demokraatia, unitaarriiklus ning demokraatlik õigusriiklus ja seaduslikkus.

Oluliseks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse probleemiks on selle institutsiooni juriidilise staatuse määramata jätmine vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduses. Artiklis vaadeldakse selle institutsiooni juriidilist staatust.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• kohalik omavalitsus
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid