Kokkuvõte

Narkootikumid ja nendega seotud probleemid (narkokuritegevus, HIV levik jms) on muutunud Eestis ühiskonnas kahe viimase aastakümne jooksul oluliseks probleemiks. Et meedia vormib avalikkuse arusaama erinevatest probleemidest, sealhulgas narkomaaniast, on tähtis uurida, kuidas ajakirjandus antud temaatikat käsitleb – mida tõstab esile ja mida jätab välja. Käesolevas artiklis analüüsitakse narkotemaatikat Eesti trükiajakirjanduses 1980. aastate lõpust kuni praeguse ajani. Taustaks antakse ülevaade narkomaania ja sellega seotud probleemide levikust Eestis ning narkopoliitika arengust. Peamised küsimused on, kuidas Eesti ajakirjandus on narkotemaatikat läbi paari aastakümne kajastanud ning kas pöörded meediakajastuses on kooskõlas muutustega narkopoliitikas. Empiiriliste andmete põhjal on võimalik eristada ajakirjanduses kolme suuremat pööret. Nõukogude ajal olid illegaalsed uimastid keelatud teema. Esimene suurem muutus toimus uue Eesti Vabariigi alguses, kui narkotemaatikat hakkas kajastama äsja tärganud kollane ajakirjandus. Võib öelda, et vähemalt teatud osas meediast sattusid narkootikumid sel ajal meelelahutuslikku konteksti. Teine pööre sai alguse 1995. aasta suvel, kui neli noort eestlast jäid Bangkokis vahele suure koguse heroiiniga ja neid ohustas isegi surmanuhtlus. Antud juhtumi ja ka nn moonisõja kajastuse käigus sattus narkotemaatika meedias kuritegevuse raamistikku. Kolmas suurem pööre algas 2000. aastal seoses HIV levikuga süstivate narkomaanide hulgas Ida-Virumaal, mis tekitas meedias paanikat. Narkopoliitikat kujundati uue aastatuhande algul ümber ja varasemast enam hakati tähelepanu pöörama kahjude vähendamise võtetele (sh narkomaanide aitamisele). Meediakajastuses on humaanne aspekt varjutatud rutiinsete politsei- ja kohtu-uudiste poolt.

• õigussotsioloogia
,
• rahvatervisevastased süüteod