Kokkuvõte

Traditsioonilise käsitluse järgi jaguneb riigihanke õiguslik regulatsioon Eesti õiguses kahte ossa: hankelepingu sõlmimise eelsed suhted alluvad avalik-õiguslikule regulatsioonile, täpsemalt riigihangete seadusele ja vajadusel selle aluseks olnud Euroopa õigusele; lepingu sõlmimisest alates aga on tegu eraõigusliku lepinguga ilma eriliste mööndusteta.

Samas on praeguseks toimunud märkimisväärne nihe Euroopa hankeõiguse mõjusfääris: Euroopa Kohtu hiljutised lahendid, eeskätt kohtuasjad Pressetext ja komisjon vs. Saksamaa, kinnitavad arusaama, et hankega seonduvate eraõiguslike vaidluste lahendamisel tuleb juhinduda hanke üldpõhimõtetest ning vastuolu korral on hanke üldpõhimõtted ülimuslikud eraõiguslike normide suhtes. Seega on hankelepingu õiguslik regulatsioon küll liikmesriikide pädevuses, kuid normide kujundamisel ja kohaldamisel peab arvestama direktiivides sätestatud riigihanke üldprintsiipide ja Euroopa Liidu asutamislepingust tulenevate aluspõhimõtetega. Lisaks tuleb hankelepinguga seotud eraõiguslikes suhetes teadvustada, et ka riigisisesel tasandil iseloomustab hankelepinguid tugev avalik huvi (nt huvi korruptsiooni vältida) ning lepingu täitja huvid alluvad teatud asjaoludel avalikele huvidele.

Artiklis vaadeldakse, millistele kriteeriumidele tuginedes peaks tasakaalustama hankelepingu muutmise vabadust ja avalikust huvist tulenevaid piiranguid, nii et see oleks kooskõlas Euroopa riigihanke üldpõhimõtetega.

• riigivara ja -hanked
,
• korruptsiooni preventsioon
,
• Euroopa Liit
,
• kohustuse täitmine