Kokkuvõte

Saksamaa õiguskorra jaoks on iseenesestmõistetav, et sisejulgeoleku tagamine on fundamentaalne ja originaarne riigi ülesanne. Sisejulgeoleku tagamises on väljapaistev roll ohutõrjeõigusel. Selle funktsiooniks on õiguskorra tervikpilti vaadates tagada üksikisiku ja üldsuse preventiivne kaitse ohtude eest. Praktikas saab ohutõrjeõigus õnnestuda vaid juhul, kui pädevad riigiorganid tohivad riivata isikute põhiõigusi. Õigusriigis peab korra- ja julgeolekujõududele olema antud vajalikud seaduslikud volitused, et isikute vabaduspõhiõiguste riiveid toime panna. See järeldub põhiseaduslikust halduse seaduslikkuse või legaalsuse põhimõttest. Seda eeltingimust on piisavalt arvestatud ainult siis, kui seadusandja on loonud asjakohase alusnormi. Kui selline norm on olemas, peab see selleks, et olla põhiseaduspärane, vastama määratuse ehk õigusselguse põhimõttele. Õigusselguse põhimõte lubab erineva põhjalikkusega reguleeritud riivevolitusi. Nii ongi Saksa ohutõrjeõiguse tegutsemisaluste puhul eristatav selge tüpoloogia: erialused, standardalused, üldvolitus. Aja möödudes väheneb üldvolituse tähtsus tasapisi, sest üha uusi eluvaldkondi võidakse reguleerida eriseadustega või siis on teatud ohutõrjemeetmed muutunud standardiseerimisküpseks. Selle tagajärjeks ei ole aga täielik üldvolitusest loobumine ohutõrjeõiguses.

Artiklis rõhutatakse nüüdisaegse riigi julgeolekuaspekti ning täpsustatakse selles kontekstis üldklausli funktsiooni.

• õigusriik
,
• politseiõigus
,
• haldustäitemenetlus ja -sund