Kokkuvõte

Peaaegu kaheksa aastat tagasi, 1. jaanuaril 2003 jõustus uus Leedu tsiviilkohtumenetluse seadustik. On selge, et uue õigusakti toimimine, eriti kui see käsitleb kohtumenetlust, sõltub suurel määral kohtuniku seisukohast, kes võib selle normide rakendamise kaudu seadusandja esialgse tahtega nõustuda, seda muuta või seda isegi eirata. Käesolevas artiklis toob autor välja mitu olulist valdkonda, mida tema arvates on pelgalt kohtupraktika oluliselt muutnud või uuesti Leedu tsiviilkohtumenetlusse toonud, sealjuures mitte alati seadusandja algseid kavatsusi järgides. Need on kohtuniku menetlustegevuse piirangud, mille hulka kuulub muuhulgas õigus keelduda vastu võtmast hilinenud tõendeid ning kohtu kohustus järgida kohtupretsedenti. Autor märgib, et hoolimata Leedu konstitutsioonikohtu pool välja töötatud kohtupretsedendi doktriini kohaldamise arvukatest praktilistest raskustest, võib doktriini üldiselt pidada positiivseks, sest see aitab tagada õiguskindlust ja kohtupraktika etteaimatavust. Kohtupraktika suundumuse kohta hinnata üle kohtuniku rolli materiaalse tõe väljaselgitamisel tsiviilasjades teeb autor täpselt vastupidise järelduse. See tendents moonutab autori hinnangul õiget tasakaalu kohtu ja poolte menetlusõiguste ja ‑kohustuste vahel, koormab kohtud üle ja tekitab samal ajal ohu, et kohtuasju ei vaadata läbi mõistliku aja jooksul, toob kaasa menetlusõiguste kuritarvitamise ja viib isegi mõnede menetlusinstituutide hävitamiseni.

• tsiviilkohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid