Seekordse Juridica numbri tuuma moodustavad
sügiseses Tartus 31. Eesti õigusteadlaste päevadel peetud ettekanded ja nende
pinnalt kirjutatud artiklid. Mäletatavasti oli plenaaristungi teemaks
Majandus/Õigus (murdarvuna kirjutatult). Ehkki ettekandeid oli palju ja
artikleid kõigest neli, usun, et need neli annavad parimal viisil edasi
õigusteadlaste päevadel kõneldut.
Minult on nii mõnigi kord küsitud, miks
juristid tänapäeva Eestis kirjutavad küll sellest, kuidas üht või teist normi
tuleks kohaldada, aga ei taha arutleda normi laiema mõju üle. Pean möönma, et
Juridicasse on kergem leida erialaartikli kirjutajat kui arvamusartikli oma.
Pakutud on välja isegi seda, et otsime neid inimesi mittejuristide hulgast. Kas
juristide arvates on kõik siin päikese all väga hästi ja järjest paremaks
läheb? Et jäänud on vaid detail, seegi nii spetsiifiline, et isegi juristide
laiemas ringkonnas ei ole mõtet sellest rääkida? Või on juristidel kadunud
võime asju laiemalt näha? Puudub aeg mõelda muust kui kitsast erialatööst?
Napib julgust? Õigusteadlaste päevadel peetud ettekanded näitavad, et on olemas
siiski nii tahe, oskus kui ka julgus. Näib, et ka ainest arutlemiseks on.
Ainest arutlemiseks annavad ka kaks käesoleva
aasta märtsis Riigikohtus menetletud riigivastutuse asja: Oleg Osmjorkin ja
Vaike Õiglase kaebused, mille mõlema keskmes oli kriminaalmenetlusega tekitatud
kahju hüvitamine. Ainest nende lahendite juriidiliseks analüüsiks jagub
kindlasti küllaga ja loodan, et ka Juridica veergudele. Minu tähelepanu köitis
aga ühe menetlusosalise põhimõttelist laadi seisukoht. Nimelt ütles
Justiitsministeerium mõlemas kaasuses välja järgmist: asjaolu, et isikut
võidakse kahtlustada menetluslike garantiidega kaitstud tingimustel süüteos ja
teda võidakse süüteomenetluses allutada kitsendustele, on õigusriigis elamise
risk. Maakeeli ümber panduna: kuni me elame õigusriigis, peab igaüks meist
arvestama võimalusega veeta mõni aeg vahistatuna meie järjest paranevate
tingimustega kinnipidamisasutuses.
Olin seda seisukohta lugedes pehmelt öeldes
pisut hämmingus. Jah, veiniklaasi taga on nii mõnigi praktiseeriv jurist just
sedasama väitnud, kuid alati skeptiline muie suunurgas: see on Eestis nii, aga
see ei peaks nii olema. Nüüd on aga riik välja öelnud midagi hoopis muud: see
peabki nii olema.
Kas ikka peab? Kujutlen juba, kuidas mõnigi
lugeja hüüab: ära unusta, et rõhk pandi menetluslikele garantiidele. Aga
millised garantiid meil tegelikult siis on? Garantii, et meid ei kahtlustata
kuriteo toimepanekus? Garantii, et kui kahtlustatakse, siis ei taotleta tõkendi
kohaldamist? Kui lugeda statistikat ja kuulata advokaate, siis muid garantiisid
pole: tõkendi kohaldamise taotlustest jäetakse rahuldamata vaid tühine osa,
kaebustest enamik jääb rahuldamata. Meie kohtud usaldavad meie kohtueelseid
menetlejaid; meie kohtueelsed menetlejad võitlevad kompromissitult kuritegevuse
vastu. Ja meie võimegi ajutiselt vangitorni sattuda. Meie kõik.
Pooldan kuritegevusega võitlemist, kuid ei
poolda mentaliteeti, et metsa raiudes on laastude lendamine paratamatu. Sest
kus on antud juhul kurjategija? Kui vahi alla võetakse inimene, kelle
süüdimõistmist ei järgne, peaks järgnema väga kopsaka valuraha tasumine ning ka
juurdlus, kuidas isiku vabaduse piiramine üldse võimalikuks osutus. Nii tekiks
tegelik menetluslik garantii. See on kallis? Õige, aga isiklik vabadus ongi
kallis, peaaegu kalleim mis meil on.