Kokkuvõte

Leiutiste patendikaitse süsteemi aluseks on sisuliselt ühiskondlik kokkulepe leiutaja ja riigi vahel. Riik oma seadustega garanteerib uute ja kasulike tehniliste lahenduste autoritele teatavaks ajaperioodiks monopoolse õiguse sellele leiutisele ja paneb kõigile kolmandatele isikutele kohustuse mitte kasutada seda leiutist ilma autori (või omaniku) loata. Õiguskaitse saanud leiutise autor vastutasuks aga avalikustab oma leiutise. Samal ajal on aga kategooria leiutisi, mida võiks klassifitseerida riigikaitselise tähtsusega leiutisteks. Need hulgas on ka lahendused, mis kompetentsete organite arvates tuleb hoida täielikult või piiratud ulatuses saladuses ja mille sattumine tsiviilkäibesse kui ka mingil muul viisil avalikustamine peab olema välistatud. Need viimased ongi salastatud leiutised. Salastatud leiutis on õiguslikult reguleeritud ka Eesti õiguses. See normistik on küllaltki noor, saanud alguse 1. märtsil 2009, kui jõustusid vajalikud muudatused riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning patendiseaduses. Artiklis antakse ülevaade nimetatud regulatsioonist, keskendudes küsimustele, kes salastab leiutise ja mis tasemel, kuidas toimub sellise leiutise puhul patenditaotluse vormistamine, Patendiametile esitamine ja sealne menetlus ning kuidas määratakse kompensatsiooni selle eest, et leiutise kasutamine on salastatuse tõttu piiratud.

• patent