Vaidluste kohtuvälise lahendamise meetodite (ingl k alternative dispute resolution mechanisms , ADR) all mõeldakse enamasti viise, mille abil saab vaidlusi lahendada väljaspool kohtuid: näiteks läbirääkimiste teel, lepitus- ja vahendus­menetluses, eksperdi arvamusele tuginedes ja ka vahekohtu­menetluses. Kas, miks ja kellele see vajalik on? Milliseid vaidlusi on otstarbekas lahendada kohtu­väliselt ja milliseid mitte? Missugused on riskid? Need on küsimused, mida ei ole Eesti õigus­ruumis seni kuigivõrd arutatud, veel vähem põhjalikult analüüsitud. Selle erinumbri autorite kollektiiv leiab, et kohtu­välised vaidluste lahendamise meetodid on Eestis alahinnatud ning alakasutatud. Osaliselt on põhjuseks see, et eri meetodeid ja nende hüvesid lihtsalt ei teata ega osata usaldada ja kasutada. Näiteks ei tehta veel päris hästi vahet klassikalisel vahendusel (ingl k mediation), kus neutraalne isik aitab vahendatud suhtluse abil pooltel endal nende jaoks toimiva lahenduseni jõuda, ja hindaval vahendusel (ingl k adjudicative mediation), mis sarnaneb pigem klassikalise lepitusega (ingl k conciliation), kus lepitaja pakub pooltele välja oma lahenduse. Annab tunda ka ­professionaalsete läbirääkijate ja lepitajate vähesus.

Mõte panna kokku Juridica erinumber vaidluste kohtuvälise lahendamise meetodite teemal tuli allakirjutanutel juba 2010. aastal. Selleks ajaks oli uus tsiviil­kohtu­menetluse seadustik koos rahvus­vaheliselt tunnustatud mudel­seadusel põhineva vahekohtu­menetluse normistikuga juba neli aastat kehtinud ja värskelt oli jõustunud ka lepitus­seadus. Samas ei olnud kummaski valdkonnas veel piisavalt praktikat, et teha Eesti-põhiseid kokku­võtteid, järeldusi ja soovitusi.

Tänaseks on olukord mõnevõrra muutunud. Vahekohtu­menetluse populaarsus on viimastel aastatel olnud tõusuteel ja ka kohtutesse on jõudnud arbitraažiga seotud vaidlusi. On aeg teha vahe­kokku­võtteid. Kas tsiviil­kohtu­menetluse seadustiku vahekohtute osa vastu­võtmisel silmas peetud eesmärgid on end õigustanud ja milliseid muudatusi tuleks Eesti vahekohtu­menetluse normistikus veel teha? Mida tuleb silmas pidada vahekohtu­kokkuleppe sõlmimisel? Käesolevas erinumbris on püütud nendele küsimustele vastata.

Kui perelepitus ja kindlustuslepitus on oma koha vaidluste lahendamise meetoditena mingil määral leidnud, siis ärilepitus (ingl k commercial mediation) on ikka veel lapse­kingades. Allakirjutanud usuvad, et ennekõike ärivaidlustes oleks erimeelsuste läbirääkimiste ja vahenduse või lepituse teel (aga ka vahekohtu­menetluses) lahendamine efektiivsem kui kohtus õiguse taga­nõudmine. Olukordades, kus põhiküsimuseks on varaliste õiguste ümber­jagamine, mis lõpeb pahatihti hiljem kohtus niikuinii kompromissiga, on poolte kulud selleks ajaks mis tahes saadavat hüve oluliselt vähendanud või selle lausa ära nullinud. Samas näiteks peresuhete puhul peab poolte lepitus­menetlusse suunamisel olema väga ettevaatlik, sest teatavatel juhtudel võib see tuua rohkem kahju kui kasu. On vaja, et seda teadvustaksid lisaks psühholoogidele ja sotsiaal­töötajatele ka juristkonna esindajad.

Käesoleva vaidluste kohtuvälise lahendamise meetodite erinumbri eesmärk on teadvustada vaidluste lahendamise eri meetodeid ning nende plusse ja miinuseid, ärgitada lugejaid arutlema võimalike kohtu­menetluse alternatiivide rakendatavuse üle eri valdkondades ning selliseid alternatiive ka rohkem kasutama. Eesti vastutustundlikud ettevõtjad võiks kaaluda liitumist 21st century corporate ADR pledge algatusega, millega ettevõtjad kohustuvad kõigis lepingulistes suhetes võimalusel kasutama kõige­pealt kohtu­väliseid lahendusi ja kohut alles viimase võimalusena. Kohtu­väliste alternatiivide kasutamine ei säästa mitte ainult poolte, vaid ka riigi ressursse ning vähendab muuhulgas kohtute koormust. Tuleviku­perspektiivina võiks kaaluda olukorda, kus kohtutes lahendatakse tõesti vaid need vaidlused, mis vajavad kohtu tõlgendust õiguse arengu eesmärgil, ja kõik varalise sisuga vaidlused, eriti ärivaidlused, lahendatakse väljaspool kohut.

• Info