Kokkuvõte

Õiguste rikkumine – olgu nendeks isikuõigused, väljendusvabadus, isiku õigus intellektuaalsele omandile – on digitaalkeskkonnas lihtne ning selle mõju valdavalt laiaulatuslik ning kohene. Äärmuslikud lahendused selliste rikkumistega tegelemiseks ei ole viljakad seetõttu, et Interneti olemuse säilimiseks peab see olema vaba ning avatud. Ilmselgelt ei ole ka õigustatud olukord, kus Internetis toimuvat ei reguleerita. Johtuvalt tuleb reguleerimisel leida õiglane tasakaal erinevate õiguste ja huvide konflikti lahendamiseks.

Käesoleva artikli ajendiks on Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. oktoobri 2013. a otsus asjas Delfi vs. Eesti. Viidatud otsus ei ole jõustunud, mistõttu ei ole artikkel otsuse kriitikaks või kiituseks, vaid otsib vastust küsimusele, kas potentsiaalselt rikutavate õiguste, Interneti-kasutajate väljendusvabaduse ning Interneti-teenuse vahendaja ettevõtlusvabaduse vahel on võimalik leida õiglast tasakaalu kasutajate isikutuvastuse abil. Internet sümboliseerib privaatsust ning kasutajate võimalust saata ning saada teateid üldise anonüümsuse varjus. Käesolev artikkel uurib, kas see ka nii on ja olema peaks.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• kahju õigusvastane tekitamine