Kokkuvõte

Kontosuhe on krediidiasutuse ja kliendi vahelise lepingulise suhte alus. Euroopa Liidu õiguses on makseteenuste osutamine praegusel ajal reguleeritud mitme õigusaktiga. Neist üks tähtsaimad on makseteenuste direktiiv 2007/64/EÜ, mis on Eesti õigusesse üle võetud makseasutuste ja e-raha asutuste seadusega ning võlaõigusseaduse 40. peatüki 2. jao sätetega. Eurodes tehtavate elektrooniliste maksete integreeritud turu loomise eesmärgil ja üldkasutatavate ning ühtsete maksestandardite, eeskirjade, tavade ning maksete integreeritud töötlemise põhitingimuste kehtestamiseks on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 260/2012. Maksekontode reeglistik on täienenud maksekontode direktiiviga 2014/92/EL, mis tuleb liikmesriikide õigusesse üle võtta 2016. aasta 18. septembriks.

Krediidi- ja finantseerimisasutustega lepinguliste suhete sõlmimisel on lisaks makseteenuse osutamist reguleerivatele õigusnormidele oluline mõju Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika teostamiseks vastuvõetud õigusaktidel.

Käesolevas artiklis käsitletakse maksekonto mõistet ja olemust, formaalse kontoõiguse põhimõtet ning maksetehingu sisu ja olemust. Artiklis analüüsitakse kontosuhet käsitlevat Eesti kohtupraktikat, mis eitab sisuliselt kliendi isikus eksimise võimalust, samuti varjamis- ja moondamistegevust rahapesuskeemides. Artiklis antakse lühiülevaade kontosuhte loomist reguleerivatest normidest ja pakutakse välja lahendust, kuidas võiks avalik-õiguslike normide mõjul käsitleda arvelduslepingule tuginevat kontosuhet.

• pangandus
,
• maksekäsund ja arveldused