Kokkuvõte

Põhiseaduse normid võib jagada kaheks: põhiõigused ja ülejäänud põhiseadusnormid. Viimastest reguleerib enamik riigikorraldust. Täna võib öelda, et on peaaegu saavutatud üksmeel küsimuses, et valdavat osa põhiõigustest tuleb käsitada printsiipidena. Riigikorraldust reguleerivate normide seas on neid, mis ilma vaidluseta kujutavad endast reegleid. Ülejäänud riigikorraldusnormide seas võib eristada struktuuriprintsiipe (nt demokraatia, õigusriik) ja eesmärke (nt eesti keele kaitse, rahvusriik).

Riigikorraldusõiguslike printsiipide hõõguv teoreetiline probleem lahvatas praktilise leegiga 2012. aasta ESM-otsuse põhjendustes. Nimelt eeldab kohtuotsuse põhjendus seisukohavõttu, kas põhiseaduse § 1 – „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu“ – sätestab reegli või printsiibi. Riigikohtu üldkogu otsustas printsiibilise lähenemise kasuks. Valitud lahendustee eest on ESM-otsus saanud teravaid kriitikanooli. Artiklis tulevad vaatluse alla kolm Hent Kalmo kriitilist argumenti: esiteks põhiseaduse normide konkreetsuse ja ühemõttelisuse tees, teiseks inklusiivsusetteheide ja kolmandaks autoriteediröövi väide. Käesoleva artikli autor on seisukohal, et Riigikohtu enamus talitas 2012. aasta suvel õigesti, kuigi veel Põhiseaduse Assambleel peeti põhiseaduse §-s 1 sisalduvaid põhimõtteid ürgseteks ja kargeteks. Autor leiab samas, et parim võimalik tulevikustsenaarium oleks põhiseaduse suveräänsusklausli kohandamine muutunud olukorraga.

• Euroopa Liit
,
• põhiseadus
,
• põhiseaduse muutmine
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid