Kokkuvõte

Vedaja vastutuse iseloomulikuks tunnuseks on selle piiratus. CMR artikli 23 lõike 3 järgi ei tohi kahjuhüvitis ületada 8,33 SDR-i veose iga brutokilogrammi kohta. Samas vedaja vastutus ei ole alati piiratud. CMR artikli 29 lõige 1 sätestab, et vedajal ei ole õigust viidata sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele lepingupoolele, kui kahju tekitati tahtlikult vedaja õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis asja läbi vaatava kohtu või tribunali kohaldatava seaduse järgi võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Kuna CMR artikkel 29 viitab riigisisesele õigusele, ei olda rahvusvahelises ruumis ühel nõul, mida tähendab mõiste „tahtlik õigusvastane tegevus“. Riigikohtu praktika järgi on selleks analoogselt võlaõigusseaduse veolepingu sätetega tahtlus ja raske hooletus. Samas mitmes teises riigis on seatud tahtliku õigusvastase tegevuse minimaalseks eelduseks teadlikkus kahju tekkimise tõenäosusest. Eesti õiguses on raske hooletus objektiivne ning seetõttu võib tahtlik õigusvastane tegevus moodustuda Eestis isegi siis, kui vedaja ei ole üleüldse tahtlik olnud, ehk ka juhul, kui vedajal puudub täielikult soov tagajärje suhtes ja teadlikkus õigusvastasusest.

Juhul kui ühes veoahelas osaleb mitu subjekti, tuleb tahtliku õigusvastase tegevuse tuvastamisel esmalt selgitada välja, millised vedajad veos osalesid ning mis oli nende lepinguliseks kohustuseks. Ainuüksi fakti, et veos laaditi maha CMR-saatelehest erinevas asukohas, ei saa autori hinnangul pidada tahtlikuks õigusvastaseks tegevuseks. Kui juhised allvedajale veose mahalaadimiseks CMR-saatelehest erinevas asukohas andis peavedaja, tuleb võimalik kohustuse rikkumine tahtliku õigusvastase tegevuse tõttu tuvastada peavedaja kohustuse rikkumise tasandil.

• veoleping