Kokkuvõte

Eesti erakonnad näivad tegutsevat teadmises, et reklaamimahud on eduka valimistulemuse kindlustamiseks kriitilise tähtsusega. Möödunud aastakümne valimiskampaaniad on näidanud, et poliitikud annavad seejuures lihtsasti järele kiusatusele tulla valijale tema oma rahadega kosja. Nn poliitdopingule ehk avalike vahendite rakendamisele valimiskampaania hüvanguks on kaasa aidanud valimisreklaami ja laiemalt poliitilise reklaami hõre ja ebakohane regulatsioon Eestis.

Artiklis antakse ülevaade avalike vahendite kuritarvitamise vastasest rahvusvahelisest praktikast, keskendudes eelkõige Saksa kohtupraktikale. Käsitledes Eesti õigusakte ja nende rakenduspraktikat, tõdeb autor, et poliitikud on muutunud koostöös reklaami- ja suhtekorraldusbüroodega lubatu ja lubamatu piiride kompamisel üha leidlikumaks. Probleemiks on see, et poliitilise reklaami, valimisreklaami ja -kampaania mõisted, nagu ka kampaaniaperioodi pikkus ja kampaaniakulude olemus, on seni seadusandja poolt määratlemata. Konkreetseks valimisreklaami puudutavaks piiranguks on aktiivse agitatsiooni perioodil (ca 40 päeva enne valimispäeva) kehtiv poliitilise välireklaami keeld, mille otstarbekus on mitmel põhjusel küsitav. Välireklaami asemel on peamisteks reklaamikanaliteks tõusnud televisioon ja Internet. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas tegemist on põhiseadusvastane olukorra või haldussuutmatusega.

• Riigikogu
,
• kohalik omavalitsus
,
• erakonnad