Kokkuvõte

Planeerimis- ja ehitusõiguse korrastamise tulemusel valminud planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning nende rakendamise seaduse jõustumisest möödub 1. juulil 2016 aasta. Artikkel käsitleb nii seaduste esimesel kehtivusaastal tõusnud probleeme kui ka üldisemaid õiguslikke küsimusi, mis on saatnud nende õigusaktide koostamist ja rakendamist. Käesolevas artiklis antakse seaduste koostajate arvamus nende küsimuste võimaliku lahenduse kohta.

Autorid rõhutavad, et uute seaduste jõustumisega ei muutunud niivõrd õigusaktide tekst, kuivõrd nende tõlgendamine. Uute reeglite rakendamine praktikas eeldab mõtteviisi muudatust. Esimese rakendusaasta põhjal tuleb tõdeda, et varasema ehituskeelust lähtunud süsteemi teise suunda pööramine võtab aega. Tuleb mõista, et vähem ohtlike ehitiste ehitamist ei pea avalik võim iga kord juhendama. Kui soovida selliste ehitiste ehitamist piirata, on näiteks võimalik anda sellekohased piiravad tingimused üldplaneeringuga või rakendada järelkontrolli meetmeid. Teisalt on oluline mõista, mis on erinevate maakasutust reguleerivate lubade kontrolliese – sellest sõltub suuresti näiteks lubade menetlemiseks kuluv aeg ja ressurss. Planeerimis- ja ehitusõiguse raames vaadatakse maakasutuse või ehitamise vastavust avalik-õiguslikele normidele. Omandiõiguse või muu kasutusõiguse puudumine ei ole ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. Seetõttu ei pea ehitusloa taotleja sellise õiguse olemasolu ka loamenetluses tõendama. Samas ei anna ehitusluba adressaadile õigust ehitada kinnistuomaniku loata. Kolmandaks näitab seaduste esimene kehtivusaasta, et vajalik on abstraktsete üldnõuete kehtivuse ulatuse selgitamine. Paljuski on ilmselt tekkinud küsimus, kas varasem õigusaktist tulenev kohustus on seadusest välja jäänud või on vastavat nõuet üldistatud.

• ehitus ja planeerimine