Kokkuvõte

Pärast avalike ülesannete privatiseerimise eufooriat on pendel liikunud Euroopas vastasfaasi, kus riigid üritavad vahepeal erasektorile delegeeritud teenuseid tuua „tagasi koju“, s.t osutada neid oma üksuste kaudu või omavahelises koostöös ilma riigihankeid korraldamata. Siin ega seal ei ole erafirmad oma turuosa vähendamise katsetega leppinud, vaid on kohtutesse toonud kaebused avaliku sektori üksuste omavaheliste otselepingute peale.
Euroopa Kohus on selle era- ja avaliku sektori huvikonflikti lahendamiseks esmalt töötanud välja sisetehingu, hiljem ka hankijate horisontaalse koostöö doktriini. Aastal 2014 kodifitseeriti kohtu seisukohad uutesse hankedirektiividesse ning Eestis on valminud eelnõu nende ülevõtmiseks. Riigikohus on sisetehingu lubatavust analüüsinud seoses reisirongiliiklusega ning omavalitsuste horisontaalset koostööd on kaudselt puudutanud mõned vaidlused jäätmeveo üle. Ka „Juridica“ veergudel on kõnealuseid instituute üldises plaanis juba tutvustatud. Kuna suuremat tähelepanu on senistes käsitlustes pälvinud sisetehingu reegel, keskendub siinne artikkel horisontaalsele koostööle, täpsemalt selle lubatavuse kriteeriumidele. Esmalt annab autor ülevaate Euroopa Kohtu ja mõnede liikmesriikide praktikast ning uute direktiivide asjakohaste sätete põhisisust, seejärel vaadeldakse lähemalt riigihankeõiguslikke eeldusi, mis peavad olema horisontaalse koostöö tegemiseks täidetud. Selle artikli tähelepanu alt jäävad välja võimalikud muudest normidest ja põhimõtetest (nt riigiabireeglitest) tulenevad koostöö lubatavuse tingimused.

• riigivara ja -hanked
,
• haldusorganisatsioonid
,
• munitsipaalõigus