Kokkuvõte

Mõtisklust ajendasid Eerik Kergandbergi ja Uno Lõhmuse artiklid (E. Kergandberg. Kriminaalmenetlus kui kullakaevandus. – Juridica 2016/2, lk 87–104; U. Lõhmus. Peajoonest kõrvalekalduvaid mõtteid kriminaalmenetluse eesmärgi ja legitiimsuse kohta. – Juridica 2013/3, lk 201–209).
Käesoleva artikli esimeses (filosoofilises) osas püütakse loodusteadlase ja teadusfilosoofi pilgu läbi selgusele jõuda, kas ühiskondlikus kontekstis on mõistlik lahutada tõde tõe teadmisest. Mõlemad terminid, nii „tõde“ kui ka „teadmine“, on mitmetähenduslikud. Termini „teadmine“ ekvivookse kasutamise vältimiseks võiks tarvitada mitut terminit, mis osutavad teadmise eri tüüpidele. Jutt ei ole ilmsest mitmetähenduslikkusest: sellest, et teadmise all võib mõista „mida-teadmist“ (ingl knowing-that) või näiteks tuttavolekut või seda, kui teatakse, kuidas midagi teha. Jutt on just „mida-teadmise“ mitmetähenduslikkusest. Intersubjektiivse teadmise puhul kasutab autor R. Dworkini käsitust isiksustatud kogukonnast.
Teises (mõtisklevas ja üsna skemaatilises) osas võetakse filosoofiliseks lähtekohaks realistlik pragmatism, kusjuures õigust käsitletakse peamiselt õiguse terviklikkuskäsituse seisukohalt R. Dworkini mõttes. Näib, et tõde on ühiskondlikus kontekstis pigem aksioloogiline termin, selle olemasolu ja tähtsust peaks tunnistama, kuid samas pole kindel, kas ikka peaks muretsema tõe pärast, millest me teadlikud pole ja võib-olla teadlikuks ei saagi. Tõe ja teadmise ühiskondlike aspektide üle arutledes püütakse selgusele jõuda, kas terminite selgem määratlemine aitaks paremini mõista, millistele teadmise tüüpidele ühiskondlikus tegevuses ning sealhulgas õigusemõistmisel tuginetakse.

• õigusfilosoofia