Menüü

Kokkuvõte

Rahvusvahelise humanitaarõiguse areng on olnud vaieldamatu edulugu. Selle normid on rahvusvahelise õiguse ühed detailseimad ning selle peamised lepingulised alused on aktsepteeritud pea iga olemasoleva riigi poolt. Samas ei ole humanitaarõiguse rakendamise ja jõustamise osas areng kaugeltki samal tasemel.

Käesoleva artikli eesmärk on näidata, et just siseriiklik rakendamine võib olla garantiiks rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglitest kinnipidamisel rahvusvahelisel tasandil.

Eesmärki tagada rahvusvahelise õiguse normide järgimine tulevastes konfliktides saab kindlasti paremini saavutada ennetades kui tagajärgedega tegeledes. Olemasoleva õigusraamistiku asjakohasuse hindamiseks tuleks seega kõigepealt vaadelda nõudeid, mis on kehtestatud seoses riikide kohustusega rikkumisi ennetada, ehk teha teatud ettevalmistusi enne konflikti puhkemist. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi illustreerida asjaolu, et ennetusmeetmed peaksid olema tähelepanu keskpunktis. Humanitaarõiguse kontekstis võiks väita, et just ennetavad meetmed moodustavad n-ö õiguse rakendamise, karistuslikud ja muud meetmed, mis tulevad kasutusele konflikti ajal või selle järel, aga õiguse jõustamise.

Autor analüüsib humanitaarõiguse päevakajaliste probleemide valguses mõlema nimetatud kategooria meetmeid ja Genfi konventsioonide esimese ühisartikli ulatust ning jõuab järelduseni, et humanitaarõiguse rakendamiseks ja jõustamiseks on küllaldaselt meetmeid aluslepingutes endis.