Kokkuvõte

Sularahata arveldamist võib tänapäeva tingimustes üha enam pidada endastmõistetavaks tegevuseks, ilma milleta on isikul peaaegu võimatu täiel määral majanduskäibes osaleda. Juhtumid, kus ühelt arvelduskontolt teisele ülekande tegemine on teatud põhjustel vigane (n-ö ekslike maksete juhtumid), on üha tõenäolisemad tekkima. Õiguskirjanduses on selliseid olukordi peetud üheks keerulisemaks mitmepoolsete võlasuhete kategooriaks, millele on piltlikult viidatud ka kui alusetu rikastumise õiguse miiniväljale. Ühelt poolt on probleemide allikaks asjaolu, et pangaülekande teostamisega seotud võlasuhtesse on kaasatud vähemalt kolm osapoolt – makseteenuse pakkuja, tema klient (maksja) ja makse saaja –, kelle hulgast rikastumisnõude võlgniku ja võlausaldaja leidmine on sageli keeruline. Teiselt poolt tuleb arvestada Eesti kohtupraktikas ja õigusteoorias kolmnurksuhete lahendamiseks välja kujunenud põhimõtteid, mis ei pruugi aga alati sobituda alusetu rikastumise normides ja makseteenuste direktiivis ette nähtud reeglitega tagasinõuete esitamiseks. Selge on aga see, et kuna ekslike pangamaksete korral paraneb eksliku makse saaja varaline seis ilma õigusliku aluseta, tuleks õigustatud isikul leida tagasinõude esitamiseks sobiv nõude alus just rikastumisõiguses ette nähtud konkreetsete kondiktsioonide hulgast.

Artiklis analüüsitakse probleeme, mis tekivad õigusteoorias ja praktikas ekslike pangamaksete tagasinõudmisel alusetu rikastumise sätete alusel, ning seda nii vormilisel tasandil (küsimus nõuete esitamise suunast) kui ka sisulisel tasandil (küsimus nõude alusest). Tuginedes muuhulgas võrdlusriikide kogemusele ja rahvusvahelises praktikas välja kujunenud reeglitele, pakub autor välja lahendusi, kuidas Eesti rikastumisõiguse normide alusel oleks võimalik konkreetseid rahvusvaheliselt väljakujunenud juhtumigruppe lahendada.

• alusetu rikastumine
,
• maksekäsund ja arveldused