Kokkuvõte

Kelmus on kehtiva karistusseadustiku (KarS) § 209 lõike 1 kohaselt teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine ehk petmine hõlmab teisele isikule valetamist. Kelmus on üks laialdasemalt toime pandavaid kuritegusid ning kuulub vaieldamatult KarS eriosa tuumkoosseisude hulka.

Käesolevas artiklis käsitletakse kelmuse toimepanemist konkludentse teoga ja tegevusetusega. Üldjuhul ei ole teki probleeme väljendusliku teo ja tegevusetuse eristamisel, kuid konkludentse teo piiritlemine mõlemast on problemaatilisem. Samas on süüdistuse esitamisel vajalik eristada konkludentset tegu tegevusetusest, kuivõrd süüdistusaktis peab olema ära toodud, kas tegemist oli tegevusega või tegevusetusega, ning selles eksimine võib kaasa tuua süüdistatava õigeksmõistmise, sest tegevusena kirjeldatud tegu ei saa kohtus tegevusetusena arutada. Kuigi Eesti karistusõigust käsitlevas kirjanduses on alates KarS jõustumisest jaatatud lisaks väljenduslikule teole kelmuse toimepanemist nii konkludentse käitumisega kui ka tegevusetusega, puudub käesoleva artikli kirjutamise seisuga märkimisväärne praktika nende toimepanemisviiside kohta. Seetõttu kasutatakse käesolevas artiklis konkludentselt ja tegevusetusega pettuse toimepanemisest ülevaate andmiseks lisaks eestikeelsetele allikatele Saksa karistusseadustiku § 263 puudutavat õiguskirjandust ja kohtupraktikat.

• varavastased süüteod