Kokkuvõte

Kriminaalmenetluse seadustikus on prokuröri avakõne normitud vaid ühe lausega: seadustiku § 285 lõige 2 sätestab, et „[p]rokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb“. Ka kohtupraktikast nähtuvalt ei ole avakõne ülesehitus, sisu ja esitamise vorm kunagi allunud mingile üldreeglile, vaid on ikka tulenenud konkreetse kriminaalasja iseloomust ja menetluse vajadustest. Seepärast on avakõne olnud pigem esitaja tunnetuse küsimus kui reglementeeritud sõnavõtt. Mitteametlikud reeglid (pigem soovitused), mida prokurör avakõnet ette valmistades silmas pidada võiks, on äärmiselt napid, faktiliselt kirjutamata ja praktiliselt olematud.

Just selle teatava lünga täitmiseks ehk avakõnest kui Eestis kohtuliku üldmenetluse obligatoorsest, aga praktiliselt reguleerimata osisest ülevaate saamiseks tegi Riigiprokuratuur 2017. aastal prokuröride poolt 2016. aastal esitatud avakõnede analüüsi, mille põhjal koostati ka asjakohased soovitused. Läbivaatusele läks usaldusväärsete järelduste tegemist võimaldav valim. Igakülgsema ja objektiivsema pildi saamiseks koondati tähelepanu viiele-kuuele üldmenetluse kohtuasjale iga ringkonnaprokuratuuri tööpiirkonnast ning lisaks Riigiprokuratuuri süüdistusosakonna praktikast.

Artikkel võtab analüüsi tulemused kokku ning toob lugejani ühe kõneka ja kõnetava avakõne.

• kohtumenetlus kriminaalmenetluses