Kokkuvõte

Kui varem oli kliinilises diagnostikas võimalik geneetilise algupäraga haiguste diagnoosimine üksikute geenide kaupa (s.t analüüsiti kindlat geeni, mille mutatsioon on teadaolevalt seotud kindla haiguse tekkega), siis tänapäeval on meditsiiniline diagnostika jõudnud sinnamaale, kus näiteks Eesti tervishoiusüsteemis on inimese kogu eksoomi analüüs muutunud kliinilise geneetika tavapäraseks osaks. Kogu eksoomi sekveneerimine võimaldab korraga analüüsida kümneid tuhandeid geene ning seeläbi jõuda diagnoosini oluliselt kiiremini kui üksikute geenide analüüsimisel. See tähendab aga ühtlasi seda, et tervishoiutöötaja võib kirjeldatud analüüsi tulemusel saada patsiendi tervise ja füüsise kohta teavet, mida ta ei osanud ette näha ning mille leidmine ei olnud uuringu eesmärk. Selliseid juhuslikke leide nimetataksegi praktikas juhuleidudeks.

Käesolevas artiklis analüüsitakse juhuleidudest teavitamise õiguslikke küsimusi. Eelkõige küsimust selle kohta, kas patsiendi teavitamine juhuleidudest eeldab Eesti õigusruumis patsiendilt enne informeeritud nõusoleku küsimist ning millistele nõuetele selline nõusolek peaks vastama. Selleks analüüsivad ja selgitavad autorid esmalt juhuleidudest teavitamise õiguslikku olemust. Selle analüüsi põhjal on võimalik hinnata, millised õigusaktid nimetatud küsimusele kohalduvad. Seejärel käsitletakse informeeritud nõusoleku kahetist olemust meditsiinis. Eeltoodu põhjal on võimalik vastata artiklis püstitatud küsimusele juhuleidudest teavitamise õiguslike nõuete kohta.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• tervishoiuteenuse osutamise leping