2020. aasta viimase Juridica numbri autoriteks
on inimesed, kellele Tartu Ülikooli õigusteaduskond andis lõppenud aastal
magistrikraadi õigusteaduses. Ühe erandiga – lektor Alexander Loti artikkel
räägib sellest, kuidas kraadi on võimalik ära võtta.
Aastal 2020 andis õigusteaduskond
magistrikraadi kõigile veel tasuta, uuest aastast toimub magistriõpe valdavalt
raha eest. Tõsi, kui kohtusse pöördunud tudengeid saadab edu, võivad asjad
minna teisiti.
Tasulisele õppele üleminekust šokeerivamgi
veel oli minu jaoks info, et päevase õppe 40 kohta ei ole juba mitu aastat täis
tulnud – enamik soovib õppida nn sessioonõppe vormis. Sest enamik omandab
magistrikraadi töö kõrvalt. Kunagi nimetati seda kaugõppeks.
Kas juura on tõepoolest distsipliin, mida
saab omandada töö kõrvalt? Pean vastama – ei tea, ei ole proovinud. Tõsi,
ka mina läksin viimase kursuse viimasel veerandil tööle, ehkki osalise
tööajaga. Tulemus oli käega katsutav – lõpetasin aasta hiljem. Tööle minekust
oli väga palju kasu, kuna see õpetas panema asju konteksti. Nüüd, kus mul on
endal praktikante olnud, olen kuulnud ka väljaütlemist, et selle paari kuuga
õppis tudeng rohkem, kui seniste aastatega ülikoolis. Kui see oleks nii,
võiksime minna keskaegse
õpipoiss-sell-meister koolitussüsteemi juurde tagasi. Ise arvan, et nii lihtne
see siiski pole.
Mis on muutunud selle ajaga, kui ma ise
1990. aastate keskel ülikoolis käisin? Eestikeelset õiguskirjandust on rohkem
ja võõrkeelne kättesaadavam. Nii võib tekkida küsimus, et mis ma seal loengutes
ikka käin (või õppejõu seisukohalt: mis ma seda loengut ikka annan). Nõus,
auditoorse ja iseseisva töö osakaal on valikute küsimus. Valikute küsimus on ka
õppetöö maht. On riike, kus õigushariduse omandamine on mitte ainult nn
täiskohaga töö, vaid toimub ka uneaja arvelt. Juristi karjäär algab neis
riikides alles pärast ülikooli lõpetamist ja tööjõuturg väärtustab kõrgelt
ülikoolieksamite alusel paika pandud pingeridu. Aga on ka teistsuguse
traditsiooniga riike, kus suur osa on iseseisval õppel, mis võimaldab erialasele
tööle minna juba ülikooli ajal. Neile, kellel kooli ajal karjääri alustada ei
õnnestu, vaadatakse tööturul sageli viltu.
Meil on viimasel ajal pakutud tasuta mõlemat
teed. Miks tudengid eelistavad viimast, sessioonõpet? Nad ei saa ilma eelneva
töökogemuseta tööd, seda vaatamata headele hinnetele? Ma ei usu seda. Olen aru
saanud, et praegune tööturg januneb noorte juristide järele. Tudengid ei tule
ots-otsaga kokku? Võimalik. Toetuste süsteem meil veel väga arenenud pole. Või
kolmas: tudengi arvates ei paku päevane õpe lisaväärtust või ei ole see
piisavalt suur?
Millisel viisil õppida ei olegi nii tähtis.
Tähtis on see, kui põhjalikud on omandatud teadmised ja oskused. Riigikohtu
esimees Villu Kõve ütles 4. detsembril 2020 peetud EAÕS ettekandekoosolekul: „Midagi
rõõmustavat pole.“ Niisiis, töö kõrvalt magistrikraadi omandamine ei ole meil
seni andnud head tulemust.
Ma ei arva, et sessioonõpe oleks iseenesest
saatanast. Samas nõuab see auditoorse õppe väga hoolikat läbimõtlemist, sest
sellega tuleb luua karkass, millele tudeng iseseisvalt ehitama hakkab. Ja
muidugi on äärmiselt tähtis ehitusjärelevalve, mis ei saa piirduda vaid
konstruktsioonialaste teadmiste kontrolliga – vastasel juhul on auditoorse õppe
vähendamise tegelikuks tulemuseks õppemahu üldine vähenemine. Kardan, et just
see ongi Riigikohtu esimehe õigustatud kriitika põhjuseks. Parafraseerides
nõukogudeaegset reklaamlauset, siis kolme kuuga juristiks ei saa. Midagi ei ole
teha.