Kokkuvõte

Me elame mitmekeelsuse ajastul ja tõlkeühiskonnas, õigemini digitõlkeühiskonnas. Kõigil interneti ja sotsiaalmeedia kasutajatel on juurdepääs masintõlkele, mis võimaldab tõlkida mida iganes, sealhulgas autoriõigusega kaitstavaid teoseid. Autorsuse romantiline kontseptsioon (kus teosel on vaid üks või paar tõlkijat) on muutunud tööstuslikuks tõlkimiseks, kus tõlked valmivad määramatu arvu isikute koostöös (nt Euroopa Liidu institutsioonides). Tõlketööstus (tõlkemajandus) on üks kiiremini arenevaid valdkondi. Autor väidab, et masintõlke laialdase kasutamise, õigussüsteemide erinevuste ning võimatuse tõttu tagada ja kaitsta isikute õigusi ühe õigussüsteemi piires võivad autoriõiguste rikkumised digitõlkeühiskonnas muutuda massiliseks.

Autor käsitleb autoriõigustega kaitstavaid tõlkeid, tõlke suhtes kehtivaid õigusi ja tsiteerimist terminoloogiatöös Berni kirjandus- ja kuntsiteoste kaitse konventsiooni ning Eesti, Belgia, Luksemburgi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia autoriõiguse seaduste sätete näidetel. Autor leiab, et Eesti ja nn uute Euroopa Liidu liikmesriikide seadused on palju tõlke- ja tõlkijasõbralikumad kui riikides, mis põhinevad 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Prantsuse ühtse reprodutseerimisõiguse kontseptsioonil, mis ühe oma elemendina sisaldab ka õigust teose tõlkimisele. Autor väidab, et Euroopa Liidus oleks soovitav ühtlustada mõned tõlkega seotud küsimused, näiteks luua uus vaba reprodutseerimise erand tsiteerimise teel terminoloogia andmebaaside, sõnaraamatute jms teoste ja andmebaaside loomise eesmärgil.

Autor käsitleb ka mõnd terminoloogilist probleemi Eesti õigusaktides („tõlk“ ja „tõlkija“ ning „intellektuaalne omand“ vs. „intellektuaalomand“ ja „intellektuaalne vara“). Autor toob samuti mitmeid näiteid tõlkevigade kohta ja väidab, tõlkevigade hind ühiskonnale on suur. Sellega seoses peab autor otstarbekaks õigusteaduslikus uurimistöös pöörata rohkem tähelepanu tõlkimisega seotud küsimustele.

• autoriõigus
,
• õiguskeel ja terminoloogia