Kokkuvõte

Rahapesu tõkestamise instituudi süsteemsem areng sai alguse, kui 1989. aastal loodi G7 poolt FATF. FATF algne idee oli selgelt narkokuritegevuse vastu võitlemine, et ebaseaduslikust tegevusest saadud rahalisi vahendeid ei saaks narkokaubitsejad näiliselt legaalsetena näidata. Ehkki rahapesu vastu võitlemine pärineb oluliselt varasemast ajast, on just FATF loomisega lähenetud küsimusele organiseeritult ja rahvusvahelisi huvisid silmas pidades. Võiks arvata, et rahvusvaheliselt rahapesu tõkestamise nõudeid ja ootusi vaagides peetakse silmas justnimelt tegevusi rahapesu tõkestamiseks selle juriidilises tähenduses. Rahapesu tõkestamine ei ole aga enam ammu rahapesu tõkestamine selle juriidilises tähenduses. Paradigma on selliselt muutunud, et isegi standardiseadja FATF ise peab rahapesu tõkestamise all silmas laiemat kuritegevuse vastu võitlemist. Meedias ja avalikus ruumis peetakse täna rahapesu tõkestamise all silmas juba võitlust igasuguse kahtlase tehingu ja tegevuse vastu.

Võitlust kuritegevuse ja rahapesu tõkestamise vastu kriminaalõiguslike meetmetega oleme kahjuks kaotamas, mistõttu oodatakse avalikult, et eraõiguslikud isikud kannaksid senisest oluliselt suuremat rolli kuritegude preventsioonis. Nendes tuultes on viimastel aastatel eelkõige pankadele ja nende järelevalvajatele olulisi etteheiteid tehtud. Ka järelevalvajad ise karistavad pankasid karmimalt kui kunagi varem, trahvides neid sadadesse miljonitesse ja kohati isegi miljarditesse eurodesse ulatuvate rahatrahvidega. Iga negatiivne meediakajastus mõjutab panga aktsionäre ja olemasolevat klientuuri, kes katkenud või katkeda võivate korrespondentsuhete tulemusel võib jääda ilma võimalusest normaalselt pangateenuseid kasutada. Läbikukkumised rahapesu tõkestamisel on reaalsete tagajärgedega.

Riskide vähendamine nendes oludes on pankade ja nende juhtide poolt üsna pragmaatiline samm. Ühe kliendi või mõne suurema riskiga kliendi nimel võetav võimalik risk ei ole selle võtmist lihtsalt väärt. Pankade olukorrast tuleb seda arvestades aru saada ning oluliselt läbipaistvamalt peaksid käituma ka kliendid.

Panga ettevaatlik käitumine on hind, mida tuleb maksta, kui panna talle peamine ootus ja lootus kuritegevust tõkestada ning samal ajal teda iga väiksema kahtlase tehingu eest „karistada“. Selge on see, et pankadest on saanud pangasaladuse hoidjate asemel politseinikud, kuid pangad ei tohiks sellesse liialt kinni jääda. Sotsiaalne teadlikkus ja hoolivus nõuavad seda, et pankurid investeeriksid kaeblemise asemel täna rohkem kui iial varem oma kontrollisüsteemidesse, et anda oma panus kuritegevuse tõkestamisse. Nad võlgnevad selle avalikkusele, sest nende tegevusest sõltub laiemalt finantssektori maine ja usaldusväärsus tervikuna. Tegevusetus põhjustab kahju klientidele ja investoritele, väiksemates riikides võib see kahju tekitada investeerimis- ja ettevõtluskeskkonnale laiemalt. Seda öeldes peame siiski leidma ka parema tasakaalu era- ja kriminaalõiguslike meetmete vahel. Täna tuleb hoopis küsida, miks oleme endiselt kurjategijatest sammu maas ning kuidas kriminaalõiguslike meetmetega neid tuvastada ja heidutada kuritegusid toime panemast. Kui nii palju on maailmas rahapesu, siis miks võtame nii vähe vastutusele eelkuritegusid ja rahapesu toime panevaid isikuid?

• järelevalve ja kontroll
,
• pangandus