Kokkuvõte

Eesti Vabariik kehtestas 1. detsembrist 2014 välismaalastele võimaluse omandada Eesti digitaalne isikutunnistus ehk e-residendi staatus. Seoses e-residentsuse loomisega jõustusid 15. jaanuaril 2018 ka olulised muudatused Eesti tsiviilõiguses juriidiliste isikute asukoha nõuete ning määratlemise osas. Kui enne 15. jaanuari 2018 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lõige 1 sätestas, et juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, siis pärast muudatusi sätestab TsÜS § 29 lõige 1¹, et eraõigusliku juriidilise isiku asukohaks on ühingulepinguga või põhikirjaga määratud koht Eestis.

Ühingu asutamisel kantakse registrikaardile nii ühingu asukoht ja aadress, mis peavad asuma Eestis, kui ka juhatuse asukoha aadress, kui see asub välisriigis. Tulenevalt eeltoodust kasutab kehtiv seadus ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamisel eri mõisteid: ühingu asukoht ja aadress ning juhatuse asukoha aadress. Ühingu asukoht ja aadress ning juhatuse asukoha aadress on seega mõisted, mille ühing peab määratlema ettevõtte asutamisel. Kuivõrd juhatuse välisriigis asumist tuleb vaadelda kui määratlemata õigusmõistet, on käesoleva artikli fookuses esmalt ühingu asukoha ja juhatuse asukoha aadressi mõistete sisustamine ning ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamise mõju õigusselguse põhimõtte tagamisele. Registrisse kantud andmed on olulised ühinguga kontakteerumiseks, eelkõige tahtevalduste ja menetlusdokumentide kättetoimetamiseks. Autor analüüsib, kas pärast ühingu asukoha ja juhatuse asukoha lahutamist on ühinguga kontakteerumisel tagatud kolmandate isikute ning ühingu enda jaoks õiguskindlus.

• juriidilised isikud
,
• äriühinguõiguse üldmõisted ja printsiibid