Kokkuvõte

Võib täie kindlusega väita, et kriminaalmenetluses on tihti peamise tähendusega just isikulistest tõendiallikatest lähtuv teave, mille usaldusväärsuse küsimuse lahendamine kuulub menetleja igapäevaülesannete hulka. Tõendiallika hindaja jaoks on iseäranis soodne olukord, kui tunnistaja on n-ö neutraalne, ütluste sisu ei puuduta teda ennast, tema ja potentsiaalse kurjategija või siis kannatanu vahel ei esine mingit seost. Tulenevalt aga praktikas kinnitust leidvast asjaolust, et enam kui sageli on tõendiallikas kas teoga, täideviijaga või kannatanuga rohkemal või vähemal määral seotud, on selliste tõendiallikate esinemine kohtupraktikas pigem harvaks nähtuseks. Esinevad teatud tunnused, mille otsimise, hindamise ning kontrollimise abil saab jõuda argumenteeritud seisukohale küsimuses, kas isikuline tõendiallikas on usaldusväärne või mitte, kusjuures neid kriteeriume saab ja ka tuleb rakendada eranditult kõigi isikuliste tõendiallikate suhtes. Kuid siiski tuleb meeles pidada, et need tunnismärgid on üksnes kaudsed viited, mille abil saab ütluste tõepära kontrollida – kuid parem need, kui mitte midagi.

• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• tõendamine kriminaalmenetluses