Sulge
Võib täie
kindlusega väita, et kriminaalmenetluses on tihti peamise tähendusega just
isikulistest tõendiallikatest lähtuv teave, mille usaldusväärsuse küsimuse
lahendamine kuulub menetleja igapäevaülesannete hulka. Tõendiallika hindaja
jaoks on iseäranis soodne olukord, kui tunnistaja on n-ö neutraalne, ütluste
sisu ei puuduta teda ennast, tema ja potentsiaalse kurjategija või siis
kannatanu vahel ei esine mingit seost. Tulenevalt aga praktikas kinnitust
leidvast asjaolust, et enam kui sageli on tõendiallikas kas teoga, täideviijaga
või kannatanuga rohkemal või vähemal määral seotud, on selliste tõendiallikate
esinemine kohtupraktikas pigem harvaks nähtuseks. Esinevad teatud tunnused,
mille otsimise, hindamise ning kontrollimise abil saab jõuda argumenteeritud
seisukohale küsimuses, kas isikuline tõendiallikas on usaldusväärne või mitte,
kusjuures neid kriteeriume saab ja ka tuleb rakendada eranditult kõigi
isikuliste tõendiallikate suhtes. Kuid siiski tuleb meeles pidada, et need
tunnismärgid on üksnes kaudsed viited, mille abil saab ütluste tõepära
kontrollida – kuid parem need, kui mitte midagi.