Sulge
Ukrainas käib täiemahuline sõda.
Omal ajal sai palju koolikirjandeid
kirjutatud sõjast. Isegi kui see ei olnud etteantud teema. Sest kui arutlus
jõudis ühel või teisel moel väärtusteni, siis oli lapsele selge – peaasi, et
poleks sõda. Arvan, et see ei olnud üksnes nõukogude propaganda tulemus. Meie
vanavanemad olid sõda näinud. Meie vanemad olid sõjajärgsed lapsed. Ka
kolmandasse põlve pidi see oma jälje jätma. Lootus oli, et meie lapsed enam
sõjast ei kirjuta.
Täna tahan olla eestlase moodi – vait.
Veebruari keskel kirjutas üks Juridica
autor, et kui Ukrainas sõjaks läheb, siis pole tal aega artikliga tegeleda.
Iseenesest mõistetav, siis on kõik teine. Täna tuleks öelda – nüüd on kõik
teine. Ja enamikule meist ei ole küsimus niivõrd tekkinud ajapuuduses, kuivõrd
oma senise tegevuse jätkamiseks motivatsiooni leidmises. Pöörlev ratas on
äkiliselt seiskunud ja loomake tabab end mõttelt: milleks see kõik? Mõni
nimetab seda tärkavaks depressiooniks, mõni äratuskellaks. Enamik alustab uuesti,
esialgu vaikse sörgiga. Nii ei olegi väliselt kuigi palju siin, 1500
kilomeetrit sõjast eemal, muutunud.
Sisemiselt on lugu teine. Enne olid kõigil
oma mured, mida rohkem või vähem varjati. Valitses mõttelaad, et kõik
probleemid on lahendatavad. Kes lahendamisega hakkama ei saanud, oli ise äpu –
sellest ka varjamise soov. Nüüd on meil ühine mure. Seda ei varjata, isegi kui
sellest omavahel ei räägita. Sest kõik ei ole siiski meie võimuses. Pole
olnudki ega saa kunagi olema.
Ühine mure ei ole meid aga murdnud. Kui
sõjategevuse laienemise võimalusest Ukrainas alles räägiti, oli hirmufoon
tuntav. Nüüd, mil lahingud Kiievi all käivad, ma hirmu ei taju. Meil võib küll
olla keeruline naasta igapäevase elurütmi juurde, kuid me ei ole kõhelnud
aitamast ukrainlasi sõnade ja tegudega. Kui kaks aastat tagasi hakkasime õppima
viroloogilisi termineid, siis täna viime end kurssi sõjanduse temaatikaga.
Õppida on meil rohkem kui
militaarterminoloogiat. Öeldakse, et see on väärtuste sõda; Venemaa peatub vaid
jõu ees; Vene meedia levitab väärinfot; kuni pole tõendeid, eitatakse
vastutust. Aga meie siin? Loeme vabadust, võrdsust, ausust ja õigusriiki väga
olulisteks väärtuseks. Samas, vaatame kasvõi siinse Juridica artikleid. Laura
Aiaots ja Anneli Soo osundavad õigustatult sellele, et vähimagi ohu korral
kipume haarama vabaduste piiramise järele. Olavi-Jüri Luik ja Rauno Kinkar
märgivad, et tavainimesel on suurkorporatsiooni kohtus sageli võimatu võita.
See ei ole mõni teine kultuur, mille kohta Paavo Randma oma artiklis ütleb:
inimesed määratlevad tõde tihti selle järgi, mis on neile kasulik. Remo Perli
arvates on spordikorruptsiooni juhtumid läinud Eestis nii mastaapseks, et need
tuleks kriminaliseerida. Niisiis: ka meie enda väärtussüsteemiga pole kaugeltki
kõik korras.
Lapsele omaselt olin kunagi veendunud rahu
hädavajalikkuses. On aga olukordi, kus sõda ei saa ära hoida teisiti kui
agressorile alla andes. Õppetund, mida ukrainlased meile praegu annavad, on
just siin. Väärtussüsteemi säilitamise eest tuleb mõnikord maksta väga kõrget
hinda, isegi kui see süsteem ei ole ideaalne. Kas meil on õigus lapsemeelselt
loota, et keegi maksab selle meie eest?
Iidsed targad ütlevad, et meie võimuses on
kaks asja: lasta vaim vabaks ja teha endast parim. Kusjuures taolisest vaimust kantud
tegevus ei saavatki olla muud kui õige. Ajalugu on näidanud, et suurim kuri
siin ilmas on tehtud siis, kui vaim on end ekslikult valgustatuks pidanud.
Olgem vaimuväljal saavutatu tunnustamisel ettevaatlikud – inimmõistus on
selleks liiga piiratud.
Austagem tegusid. Eesti Vabariigi president
tunnustas Peep Pruksi tegemisi mh Juridicaga seoses Valgetähe IV klassi
teenetemärgi väärilisena. Palju õnne!