Kokkuvõte

Laias laastus saab küsida karistuse, karistamise ja meedia suhete kohta neljast erinevast aspektist: kuidas meediakajastus mõjutab inimeste arusaama karistusest; kuidas meedia karistust ja karistamist kujutab ning millised faktorid seda konstruktsiooni mõjutavad. Ning lõpuks: kas ja millisel meedial on karistaja võim?

Uudisajakirjandus konstrueerib tegelikkust väga ebaühtlaselt ja kõverpeegli efektiga. Samas on ekspertide (kui oma ala autoriteetide) mõju uudiste diskursusele väga erinevate uuringute kohaselt suur ja võimaldab kõverpeeglit sirgemaks painutada. Kuivõrd ja kuidas aga uudisvoog ja muu meediasisu (film, seriaal, raamat, etendus jms) mõjutab erinevate inimeste kujutlust karistuspoliitikast, karistamisest ja karistuse tähendusest (sh kättemaksust), on väga keeruline, kui mitte võimatu, uurida. Mis puudutab karistamist, siis on uudismeedia selleks mõjukas vahend, mida õigussüsteemil samaväärsena pole: avalik häbistamine. Kommunikatsioonieetikas (normatiivses ideaalis) on aga inimväärikus üks universaalseid väärtusi, mille riive saab toimuda vaid põhjalikult kaalutud avaliku huvi alusel, selle riive minimeerimiseks peab tegema kõik, mis võimalik. Kuigi see normatiivne ideaal ei realiseeru alati, on professionaalses eetikas ajakirjaniku kätes olev häbistamise võim ja selle kuritarvitamine siiski teadvustatud ja arutatud teema.

Viimastel aastatel levinud tühistamiskultuur ei ole professionaalse meedia algatus, vaid on eeskätt ühismeedia fenomen. Inimeste kommunikatsiooni alased võimalused on kasvanud palju kiiremini kui üldine kommunikatsioonieetika alane haritus.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• õigussotsioloogia