Kokkuvõte

Valetamine on patuasi. Ultima ratio toimiv karistusõigus ei saa aga kõiki moraalivastaseid tegusid kuulutada karistatavateks, sest ühiskonna iseregulatsioon ei ole ilma moraalita mõeldav. Teatud juhtudel on aga riigi karistusõiguslik sekkumine vajalik, sest valetamisega võidakse kahjustada olulist õigushüve, mille kaitsmiseks ei ole moraalinormid piisavalt tõhusad. Valetamise puhul ei seisne teo karistatavus mitte valetamisel kui sellisel (see mõistetakse moraalinormidega niikuinii hukka), vaid vajadusel kaitsta teatud õigushüvesid riigi karistusõigusliku sunnijõuga. Kas valeväidet sisaldava dokumendi koostamine on lihtsalt kirjalik valetamine või on see tee mingi olulise õigushüve kahjustamiseni? Probleem seisneb ka selles, et kui näiteks suuline kohtuotsus ei ole mõeldav (kohtunik võib teadvalt vale kohtuotsuse küll suuliselt välja kuulutada, kuid see ei ole veel kohtuotsuse tegemine karistusseadustiku (KarS) § 311 koosseisuteo mõttes), siis suvalise väite võib esitada nii suuliselt kui ka kirjalikult. Alles järgmise sammuna tuleb vastata küsimusele, kas üksnes kirjalik vorm muudab sellise teo karistatavaks võltsimisena (KarS § 344) või tuleb ka kirjaliku vormi korral astuda veel üks samm ja küsida, miks on kirjalik valetamine karistatav. Last, not least tuleb olla huvitatud ka määratletusnõudest, nimelt kas KarS § 344 koosseisutegu – võltsimine – on piisav karistatava teo kirjeldamiseks ja kas intellektuaalne võltsimine mahub selle alla.

• avaliku usalduse vastased süüteod
,
• ametialased süüteod
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused