Siginat ja saginat on täis see õigusriigi poole pürgiv Eesti. Segadusest korrastatuse poole pürgmine võimalikult väiksema ajakulu ning energiaga eeldab argumenteeritud diskussioone, mida võiksid kaunistada mõistlikud kokkulepped. Tundub siiski, et see aeg (vähemasti õiguse vallas) on Eestis veel mägede taga.

17.-18. oktoobril leidsid aset Tartu „juurapäevad“: õigusteadlaste päev, mida ilmestas Iuridicumi avamine, õigusteaduskonna vilistlasõhtu ning Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi aastakoosolek. Oluliseim oli kahtlemata XXI õigusteadlaste päev. Vaheldumisi Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi (EAÕS) ja Eesti Juristide Liidu korraldamisel Tallinnas ja Tartus toimuvad päevad on traditsioon, mida on hoitud au sees aastakümneid ja mille säilimine eesti juristkonda ühendava foorumina on olulise tähtsusega Eesti õigusteaduse ja -praktika jaoks tervikuna. Ja seda mitte üksnes põhjusel, et päevadel on arutatud fundamentaalse tähtsusega, kogu juristkonda puudutavaid teooria või praktika probleeme. Õigusteadlaste päevad ühendavad juristkonda vaatamata professiooni sees eksisteerivatele huvidele, mis sageli on üpriski erinevad.

Päeva temaatika aktsenteerus sedakorda läbi põhiseaduse kriminaalõiguse seisundile ja arengusuundadele. Tartusse vaimu otsima kogunenud juristkond ütles ja mõtles paljutki. Loodan, et sellest oluliseim on jõudnud siinsete kaante vahele.

Õigusteadlaste päevadel osalejatel oli võimalus viibida Iuridicumi avatseremoonial. Pildivalik ajakirjas jääb neile, kes sedakorda Tartusse ei jõudnud. Iuridicumi avamine on suurema tähtsusega sündmus, kui pelgalt ühe renoveeritud hoone avamine. Õigusriigis ei kuulu haritud juristkonnale mitte just viimane osa. Asjaolu, et diskussioonid õigushariduse kvaliteedi üle Eestis on jõuliselt tõusetunud seoses eisva (hetkel vist kümnekonna) õigusharidust andavate kõrgkoooli akrediteerimisega, on asja üks pool. Teine, hetkel oluliseimgi, on praktiseeriva juristkonna – kohtunike, prokuröride, advokaatide, notarite jt täiendkoolitus. Et see peab olema süsteemne ning rajanema pidevõppe põhimõtetel on teada-tuntud tõde, mida enda jaoks on avastamas nii mitmedki institutsioonid.

Ja veel. Iga riik identifitseerib ennast läbi väga kindlate tunnuste. Üheks kõige olulisemaks nende hulgast on rahvuslik õiguskord. Eesti õiguskord kuulub olemuslikult mandri-euroopalikku õiguskultuuri. Sellest traditsioonist tulenevalt peab kujundama ja rakendama õigust Eestis. Õiguslik järjepidevus ja traditsioon ei ole pelgalt teise riigi (riikide) rahvusliku õiguskorra inkorporeerimine Eesti õiguskorda.

Allakirjutanule jääb lootus, et juristkond leiab endas jõudu välja ütlemaks siin oma seisukohta. Tervet mõistust kõigile, kes seatud otsustama õigusteaduse- ja hariduse tuleviku üle Eestis.