Kokkuvõte

Tavaõigus on läbi aegade olnud olulisemaid rahvusvahelise õiguse allikaid. Tänapäeval on see jäänud rohkem tagaplaanile. Kas tegemist on areneva või kaduva õigusallikaga, millistest elementidest tavaõigus koosneb ja milline on tema roll tänapäeva rahvusvahelises õiguses? Käesolevaga püüan anda ülevaate seisukohtadest antud küsimustes.

Pea igas rahvusvahelise õiguse allikaid käsitlevas teoses on tavana käsitletud riikidepoolset pikaajalist tegevust ja praktikat, millel on õiguslik tähtsus. Tava formeerumisel on tähtsad kaks momenti: käitumuslik ehk materiaalne ja psühholoogiline. Esimene nõue tähendab pidevat ja katkematut tegevust (mõnel juhul ka tegevusetust) riikide poolt. See sisaldub valitsuste ametlikus käitumises väljendatuna ametlike avalduste, kohtuotsuste, õigusliku ja administratiivse reguleerimise, diplomaatilise käitumiset jne kujul. Teine nõue tähendab seda, et selline käitumine peab olema nõutav või lubatud rahvusvahelise õiguse poolt (opinio juris sive necessitatis). Tava eelkäija on komme. Tava algab sealt, kus komme lõpeb.

• Rahvusvaheline õigus