Kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Eelmise aasta 13. detsembril vastu võetud inimgeeniuuringute seadus (RT I 2000, 104, 685; edaspidi IGUS) jõustus 8. jaanuaril 2001. On ekslik arvata, et selle edumeelse seaduse vastuvõtmisega on „geeniõigus“ kodifitseeritud. Tegelikult on IGUS-i reguleerimisalast teadlikult välja jäänud väga oluline geeniõiguse valdkond – geenitestid. *1 Geeniteste võib määratleda kui inimese ühe geeni vaatlust eesmärgiga teha kindlaks geeni normaalolek või mutatsioon või geeni päritolu konkreetselt inimeselt. IGUS § 6 lõige 2 sätestab, et seaduses sätestatud korras ja eesmärgil on lubatud läbi viia geeniteste, millele ei laiene IGUS-i regulatsioon, välja arvatud mõned üksikud sätted. Geenivaramu projekti käigus ei viida läbi geeniteste, vaid geeniuuringuid. Geeniuuring on teadusuuring, mida tehakse geenide, elukeskkonna ja inimeste eluviisi vaheliste seoste uurimiseks ja kirjeldamiseks eesmärgiga leida uusi ravimeid ja ravimeetodeid ning ennetada haigusi (IGUS §6 lg 1).

Seega seisab geenitestide õigusliku regulatsiooni väljatöötamine suuresti veel ees. Millised on seejuures tekkivad probleemid ning milline on juriidiline diskussioon selles valdkonnas – need on küsimused, mida käesolevas kirjutises vaadeldakse.

• Meditsiiniõigus
,
• töötaja
,
• tööandja
,
• kindlustus
,
• tõendid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses