Kokkuvõte

Tsiviilõiguslikku vastutust on võimalik liigitada lepinguõiguslikuks ja deliktiõiguslikuks vastutuseks. Üheks tsiviilõigusliku vastutuse tekkimise eelduseks on läbi ajaloo peetud isiku süüd. Praegusel ajal ei ole subjektiivse elemendi kui tsiviilõigusliku vastutuse koosseisulise eelduse koht enam sugugi vankumatu: kui deliktiõiguses peetakse mittesüülist vastutust siiski pigem erandlikuks, siis lepinguõiguses ei ole küsimus kaugeltki selge, sest paljudes õiguskordades on täheldatavad lepinguõigusliku vastutuse objektiveerumise tendentsid. Artiklis uuritakse, missugust tähendust omab süü kui vastutuse subjektiivne eeldus lepinguõigusliku vastutuse tekkimise aspektist. Täpsemalt öeldes otsitakse vastust küsimusele, kas võlgniku süü on ja peakski olema lepingust tuleneva vastutuse tekkimiseks vajalik eeldus või on põhjendatud lahendus, mille kohaselt pole subjektiivsetel kriteeriumitel lepingulise vastutuse eelduste hulgas enam kohta. Lisaks analüüsib autor argumente, millele lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse objektiviseerimisel valdavalt tuginetakse. Võimaluse korral tuuakse artiklis erinevate probleemide käsitlemisel paralleele ka deliktiõigusliku vastutusega. Tähelepanu koondatakse ka küsimusele, kuidas on lepinguõigusliku vastutuse subjektiivne külg reguleeritud võlaõigusseaduse.

• kohustuse rikkumine
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• kahju õigusvastane tekitamine