Kokkuvõte

Taasiseseisvumise järel on Eesti üldisele kaasaegsele tendentsile iseloomulikult üha enam integreerunud mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja võtnud endale erinevaid lepingulisi kohustusi, sh kohustusi olla seotud rahvusvahelise jurisdiktsiooniga. Artiklis vaadeldakse, kuidas toimub Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsuste täitmine uues, jagatud suveräänsuse olukorras ning mida Eesti selles süsteemi rakendamiseks veel tegema peaks. Autor rõhutab, et ei Euroopa Inimõiguste Kohus ega Euroopa Kohus ei tühista ega muuda siseriiklikke õigusakte ega kohtuotsuseid, nende otsused on deklaratiivsed. Küll toovad need otsused endaga kaasa rea tagajärgi, millel artiklis ka peatutakse. Eraldi peatutakse artiklis rahvusvahelise kohtute poolt loodud pretsedendiõigusel, mis tõstatab Eestis küsimuse kohtupretsedendi tunnustamisest õiguse allikana ning sellest tulenevalt ka kasseerimis- ja teistmisalusena. Kokkuvõttes jõuab autor järeldusele, et Eestil tuleb rahvusvahelises jurisdiktsioonis osalemisega endale võetud kohustuste täitmiseks teha korrektiive nii kehtivas õigusdogmaatikas, positiivses õiguses kui ka kohtupraktikas.

• Rahvusvaheline õigus
,
• kohus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• välissuhted ja välislepingud
,
• riigivastutus
,
• teistmine halduskohtumenetluses
,
• teistmine tsiviilkohtumenetluses
,
• teistmismenetlus ja kohtuvigade parandamine kriminaalmenetluses