Kokkuvõte

17. jaanuaril 2008 võttis Riigikogu vastu pärimisseaduse uue redaktsiooni, mis jõustub 1. jaanuaril 2009. Seitsme aasta jooksul, kuni seadust ette valmistati, toimus laiem ühiskondlik arutelu pärimisseaduse sisuliste muudatuste üle. Kuivõrd seadust luges kolm Riigikogu koosseisu, läbisid muudatusettepanekud ka kolm korda kooskõlastusringi. Võib arvata, et kõik, kes arvamust avaldada tahtsid, on seda teha saanud.

Siiski, veel seaduse viimase lugemise ajal Riigikogus lisandus eelnõu teksti menetlusnorme, mis kooskõlastusringi läbinud ei olnud. Eelkõige puudutasid need notari poolt välja antavaid tunnistusi (uue pärimisseaduse § d 171–173). Täiendused võivad tunduda ebaolulised, kuid süvenedes näib siiski, et tegemist on põhimõtteliste muudatustega. Neid ei ole arutatud juristide laiemas ringis, ka ei ole peatunud nendel rahvasaadikud seaduseelnõu arutamise ajal. Uuritud ei ole ka, kas ja kuivõrd vastab senine pärimismenetlus laiema üldsuse ootustele ning kuhu peaks suunduma meie menetluspoliitika.

Autor arutlebki artiklis pärimisseaduse viimase lugemise ajal Riigikogus lisandunud muudatuste üle, peatudes annakusaaja ja sundosa saaja tunnistuse, pärandvara ühisuse, pärandvara väljaselgitamise ja pärandvara müügi regulatsioonil. Lisaks nendele üksikküsimustele juhib autor tähelepanu vajadusele kujundada ettekujutus, milline peaks olema notari roll pärimismenetluses üldse.

• annak
,
• sundosa
,
• pärimise käik