Kokkuvõte

Suur osa intellektuaalse omandi õiguste rikkumistest pannakse toime Interneti-keskkonnas. Nende rikkumiste toimepanemisel kasutatakse sageli erinevaid Interneti-põhiseid vahendusteenuseid, mis seisnevad kasutajate poolt pakutava teabe neutraalses ja tehnilises edastamises või talletamises. Õiguste omajate jaoks ei ole praktiline esitada oma õiguste rikkumisest tulenevaid nõudeid üksikute Interneti-kasutajate vastu. Seetõttu on levimas tendents pöörduda nõuetega Interneti-teenuste osutajate vastu. Taolisi nõudeid põhjendavad õiguste omajad sellega, et teenuseosutajate pakutavad teenused muudavad Internetis intellektuaalomandi õiguste rikkumise lihtsamaks – või koguni võimalikuks – ning seeläbi vastutavad nad ka ise teiseste rikkujatena kasutajate poolt toime pandavate õigusrikkumiste eest.

Rahvusvahelises eraõiguses on eelnev toonud kaasa probleemi, kuidas tuleks Interneti-teenuse vahendaja teisesest vastutusest tulenevat võlasuhet kvalifitseerida. Käesolev artikkel annab esmalt ülevaate kvalifitseerimisprobleemi olemusest, põhjustest ning erinevate lahendusvariantide praktilistest tagajärgedest. Seejärel on pakutud probleemile lahendus Rooma II määruse (EÜ nr 864/2007) alusel, millest Euroopa Liidu liikmesriikide kohtud lepinguvälistele võlasuhetele kohalduva õiguse määramisel lähtuvad.

• Rahvusvaheline eraõigus
,
• kahju õigusvastane tekitamine
,
• autoriõigus
,
• kaubamärk