Kokkuvõte

Alates 15. juulist 2013 sätestab karistusseadustiku § 288 lõige 1 ametiisikuna füüsilise isiku, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Ametiisiku mõiste seisukohast ei oma enam tähtsust, millise avaliku halduse kandja raames isik tegutseb, ega see, kas ta teostab pädevust vaid haldus-, järelevalve- või juhtimisülesannete või varaliste väärtuste liikumist korraldavate või võimuesindaja ülesandeid täites.

Praktikas on segadust tekitanud olukorrad, kus tuleb hinnata, kas arsti tegevuse saab kvalifitseerida ametiisiku tegevuseks või mitte. Eesti õiguses on norme, mille järgi on võimalik kvalifitseerida arst ametiisikuks, kuid samas ei saa kogu arsti kutsealast tegevust käsitada avalike ülesannete täitmisena ametiisiku mõistes. Arsti puhul on üldreeglina tegemist eraõigusliku isikuga. Samas on arsti kutsealal tegevusi, mis näivad ametiisikule omased, kuid õigusnormide järgi seda siiski ei ole või on normid niivõrd kitsad või üldised, et ei ole võimalik üheselt väita, et arstil on ametiseisund avalike ülesannete täitmiseks.

Käesolev artikkel selgitab, millal on arst avaliku ülesande täitmise tõttu ametiisikuks ning millistel juhtudel saab ametiisiku kvalifikatsioonis sätestatud objektiivseid tunnuseid arsti kutsealal rakendada. Lisaks annab artikkel ülevaate mõningatest avalike ülesannete täitmisena käsitatavatest arsti kutsealaga seotud juhtumitest ning tingimustest, millal on arsti ametiisiku staatus pigem välistatud.

• ametialased süüteod
,
• Meditsiiniõigus