Kokkuvõte

Osa inimesi miskipärast oletab, et asjatundlikult mõjub vaid segane, võõrsõnarohke ja targutav tekst. Sõnumi keeleliselt selge edastamise ning ilusa nüansi- ja sõnarikka eesti keele, mh käänete ja pöörete säilimise eest tuleb võidelda muuhulgas ühiskonna sidususe säilitamise huvides – ka meil, juristidel. Sageli jäävad inimesed piltlikult öeldes hammasrataste vahele (ja koguvad vimma) pelgalt seetõttu, et ei saa aru, mida riik neile ütleb või neilt nõuab.

Asjatut keerutamist ja lohakat keelt saab vältida. Vahel pannakse normid meelega nii kirja, et isegi oma tsunfti inimene aru ei saa. Ometi oleme suisa põhiseaduslikult kohustatud hoidma ka ametlikes kirjatöödes rikast ja nõtket eesti keelt. Suutlikkus mistahes juristitööd tehes väljenduda adressaadile arusaadavalt ilusas selges eesti keeles peaks saama aluse ülikoolis.

Autor leiab, et õppejõud peaksid selge väljendamise suhtes olema nõudlikumad. Samas teeb ta ettepaneku täiendada üliõpilastöö kirjutamise ja vormistamise juhendit võimalusega hüpoteesi asemel püstitada uurimisküsimus ja sellele vastamiseks vajalikud alaküsimused. Eraldi peatutakse artiklis õigusaktide selgusel. Õigusselgusetus ei anna Riigikohtu senisele praktikale tuginedes alust normi põhiseaduspärasuse edukaks vaidlustamiseks. Samas pole sageli vajagi algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet, piisab õiguskantsleri või ka otse Riigikogu teavitamisest.

• õiguskeel ja terminoloogia
,
• õigusharidus