Kokkuvõte

Kohalikel omavalitsustel on oma territooriumil eri valdkondades otsuste langetamiseks laialdane õigus, mida ühtlasi võib käsitada kohustusena. Muuhulgas on kohalikul omavalitsusel ruumilise planeerimise korraldamise kohustus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tõdenud, et üld- ja detailplaneeringud, mis on osa ruumilise planeerimise süsteemist, on lisaks erinevatele arengukavadele peamised instrumendid, mille kaudu omavalitsusüksus saab enesekorraldusõigust kasutada.

Ruumilise planeerimise alase tegevuse täpsemad nõuded ja sisu on toodud planeerimisseaduses (PlanS). PlanS uue tervikteksti jõustumine 1. juulil 2015 tõi kohalikele omavalitsustele kaasa vajaduse uute reeglitega harjuda. Kuigi seaduse tekst suuri ja põhimõttelisemat laadi muudatusi ei sisaldanud, tekkis eelkõige praktikast lähtudes nelja-viie aasta möödumisel vajadus seaduse teksti mõningaseks täiendamiseks ja täpsustamiseks. Muudatused PlanS-s jõustusid käesoleva aasta alguses. Arvestades muudatusi sisalduva eelnõu koostamisele kulunud aega (ligi 3 aastat), lisandus sinna menetlemise käigus ka mõningaid üksikuid sisulisemat laadi muudatusi, mida vaid reeglite täpsustamiseks pidada ei saa.

Käesolevas artiklis tutvustatakse lühidalt 13. jaanuaril 2022 PlanS-s jõustunud olulisemaid muudatusi ja nende põhjuseid ning kaasnevaid mõjusid eelkõige kohaliku omavalitsuse vaatest.

• kohalik omavalitsus
,
• munitsipaalõigus
,
• ehitus ja planeerimine