Kokkuvõte

Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu asjaomased asutused on lähiaja poliitiliseks eesmärgiks seadnud tehisintellekti rakenduste laialdase kasutuselevõtu avalikus sektoris. Üheks jõudsalt arenevaks krattide kasutusviisiks riigiasutustes on automaatsed haldusotsused: haldusaktid ja toimingud, mille tegemisel ametnik ei osale üldse või mille puhul otsustusprotsessi olulised elemendid on usaldatud masinale. Võrdlemisi ettevaatlikud volitusnormid selleks on Eesti juba olemas. Nende järgi pole automaatseid otsuseid võimalik teha haldusele jäetud kaalutlusruumi korral. Juunis 2022 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule haldusmenetluse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (634 SE), mille püüdlused on kuraasikamad: võimaldada ulatuslikku automaatset otsustamist, teatud tingimustel ka halduse otsustusruumi puhul.

Loodetud innovatsiooni ja ressursisäästu kõrval ei tohi õigusriik silmi sulgeda ka ohtude ees, mis kaasnevad krattidele otsustusõiguse andmisega. Automaatotsustega tekitatud kahju hüvitamise problemaatika on teistes riikides tähelepanu pälvinud nii era- kui ka avaliku sektori kontekstis. Siinse artikli eesmärk on analüüsida, kas Eesti riigivastutusõigus on haldusrobotite laialdaseks kasutuselevõtuks valmis või vajab see ajakohastamist paralleelselt haldusmenetluse seaduse muutmisega. Seejuures ei tohi eesmärk olla maksimaalselt range vastutus, see lämmataks innovatsiooni eos. Adekvaatse hüvitamisrežiimi häälestamiseks vaadeldakse artiklis, milliseid vigu ja miks automaatsed otsustussüsteemid tõenäoliselt tegema hakkaksid ning millised vastutusmudelid tuleksid halduskrattide puhul põhimõtteliselt kõne alla. Seejärel uuritakse, kuidas käituvad automaatsete otsuste korral riigivastutuse üldise hüvitamiskoosseisu eeldused ning millistel argumentidel võiks tulla kõne alla vastutuse ulatuse piiramine.

• haldusmenetlus
,
• riigivastutus