Kokkuvõte

Mõne aasta taguse Riigikohut tutvustava brošüüri kaanel seisab Vana-Rooma juristi Publius Iuventius Celsuse sentents „Ius est ars boni et aequi“ – õigus on headuse ja õigluse kunst. Õigusemõistmine on – nagu kontekst viitab – järelikult selle kunsti viljelemine. Kunst ‒ hoolimata sellest, et siin ei mõelda kunsti selle kõige tavalisemas tähenduses ‒ eeldab alati teatavat loomingulisust ja sellega kaasnevat ebamäärasust ning tulemus sõltub meisterlikkusest selle kunstiga tegelemiseks vajalike teadmiste ja tehnikate kasutamisel. Head ja õiglast õiguslikku lahendust leida pole niisiis niisama lihtne, vaid tulemus sõltub sellest, kui meisterlikult jurist oma töövahenditega ümber käia oskab. Sellest ajendatult võib küsida, kus peituvad kohad, kus kunstimeisterlikkus end õigusemõistmise kunsti puhul ilmutada saab ja milles see kunstimeisterlikkus üldse avaldub. Sellele küsimusele otsitaksegi artiklis kriminaalmenetluse näitel vastust.

Nn lõtkukohti, mille puhul tuleb kohtunikul tühimiku täitmiseks valikuid teha, tuleb ette nii seadusandja tahte kui ka asetleidnu väljaselgitamisel. Seal tuleb mängu kohtuniku isiksus ja tema võime olukordi ja inimesi mõista. Mida komplekssem ja komplitseeritum on kohtuasi, seda rohkem selliseid lõtkukohti leidub, ning mida piiripealsem on kaasus, seda suuremad on need lõtkukohad ning seda suurem on kohtu tehtavate valikute kaal.

• õigusemõistmine
,
• kohtumenetlus kriminaalmenetluses