Kokkuvõte

Karistuse kandmise võime on mõiste, mis on otsesõnu sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise alustes kriminaalmenetluse seadustikus. Lisaks kasutatakse seda mõistet kohtupraktikas karistuse kandmisest vabastamise kaalumisel karistusseadustiku § 79 alusel ja kartserikaristuse kohaldamisel vanglas vangistusseaduse § 63 lõike 1 punkti 2 alusel.

Kohtupraktika viitab mõningal määral sellele, et juristid tahaksid karistuse kandmise võime sisustamisel anda juhtrolli ekspertidele. Oma olemuselt on karistuse kandmise võime mõiste tõepoolest interdistsiplinaarne, jäädes kahe valdkonna – õiguse ja kohtuekspertiisi – piirimaile. Kuna Eesti õigusteaduses ja kohtupraktikas on karistuse kandmise võime sisu ebaselge ja läbi vaidlemata, ei saa kohtutele ette heita, et kahtluse korral selle võime olemasolus kipuvad nad ülemäära lootma ekspertide hinnangule. Tegelikult saab ekspert anda üksnes sisendi isiku terviseseisundi kohta, millele kohtunik ehitab omakorda üles oma hinnangu karistuse kandmise võime olemasolu või puudumise kohta.

Käesolevas artiklis sisustatakse karistuse kandmise võimet, käsitledes nii seda võimet puudutavat regulatsiooni, kohtupraktikat kui ka juuraväliseid eriteadmisi. Kuna karistuse kandmise võime küsimus on keerukam psüühikahäirete kui füüsilise tervise probleemide korral, kasutatakse teema analüüsimiseks eelkõige neuropsühholoogia eriteadmisi. Füüsilise tervise probleemid jäävad analüüsis suuresti teisejärguliseks, kuid paljud tehtud järeldused kehtivad ka nende kontekstis.

• karistusest vabastamine
,
• karistuse täideviimine
,
• kohtueelne menetlus