Kokkuvõte

Mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite kogumisel ei too vältimatuna kaasa nende lubamatust isiku süüküsimuse lahendamisel. Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Kui normi rikkumisega saadi tõend, mida menetlusõigust rikkumata poleks saadud, ei ole tõend lubatav. Tõendi kasutamine võib suurema tõenäosusega olla lubatav, kui kriminaalmenetlusasutused oleks selle tõendi niikuinii ka normi rikkumata saanud. Tõendi lubatavuse aspektist võib olla erinev tähendus sellel, kas rikutud normi eesmärk on kahtlustatava ja süüdistatava vahetu kaitse või teenib rikutud norm eelkõige kannatanu või tunnistaja kaitse eesmärki või on normil muu eesmärk. Kahtlustatavat ja süüdistatavat kaitsva normi rikkumise tagajärjeks peaks suurema tõenäosusega olema vastava tõendi kasutamise keeld.

Vähemalt osad Eesti kriminaalmenetluse seadustiku § 64 lõikes 1 sätestatud tõendite kogumise keelud peaks olema seaduses sätestatuna absoluutsed nii, et kohtul puudub rikkumisega saadud tõendi lubatavuse suhtes kaalutlemisruum. Nii näiteks peaks olema absoluutne kasutamiskeeld ütluste suhtes, mis on saadud piinamise, vägivalla kasutamisega, isiku mäluvõimet mõjutavate vahendite kasutamisega ja inimväärikuse alandamisega. Üks selline rikkumine on ka näiteks see, kui ülekuulatavale jäetakse tema õigused selgitamata. Sellistel juhtudel puudub kohtul kaalutlemisruum tõendi lubatavuse suhtes. Tegemist on tõendi kasutamise absoluutse keeluga, mis peaks olema seaduses selgesõnaliselt sätestatud.

Eesti kriminaalmenetluse seadustikku võiks täiendada sel moel, et selgesõnaliselt oleks keelatud tõendeid koguda seadusega mitte ettenähtud soodustuste lubamise kaudu ja pettuse kaudu.

Kohtupraktikas on vaja hinnata varem antud ütluste lubatavust tõendina.

• tõendamine kriminaalmenetluses