Kokkuvõte

Ehitusseaduse vastuvõtmisega võeti esimest korda Eestis vastu seaduse säte, millega kehtestati õiguslik alus selleks, et sotsiaalse taristu rajamise ja/või rahastamise ülesande võib kohalik omavalitsus anda üle ka detailplaneeringust huvitatud isikule. Praeguses planeerimisseaduses (PlanS) sätestab selle põhimõtte § 131 lõige 1. PlanS § 131 lõige 2 lõi aga esmakordselt aluse selleks, et sotsiaalse taristu väljaehitamise või väljaehitamisega seotud kulude täieliku või osalise kandmise kohustuse huvitatud isikule üleandmiseks sõlmitakse kohaliku omavalitsuse ja huvitatud isiku vahel haldusleping. PlanS § 131 lõiget 2 on hiljem täiendatud, et see hõlmaks lisaks detailplaneeringualal paiknevale sotsiaalsele taristule ka detailplaneeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalikku ning sellega funktsionaalselt seotud sotsiaalset taristut. PlanS § 131 lõige 2 näeb ette kahe erineva sisuga halduslepingu sõlmimise võimaluse: esiteks võib kohalik omavalitsus anda huvitatud isikule üle sotsiaalse taristu väljaehitamise kohustuse või teiseks alternatiivselt väljaehitamisega seotud kulude täielikult või osaliselt kandmise kohustuse.

Käesolevas artiklis on keskendutud PlanS § 131 lõike 2 teisele alternatiivile ning analüüsitud on selliste halduslepingute regulatsiooni, millega antakse huvitatud isikule üle sotsiaalse taristu väljaehitamisega seotud kulude kandmise kohustus ehk sotsiaalse taristu rahastamise kohustus.

• ehitus ja planeerimine
,
• munitsipaalõigus
,
• haldusmenetlus