Kokkuvõte

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 9 lõike 1 kohaselt kätkeb usuvabadus endas vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka „koos teistega“, avalikult või eraviisiliselt teenimise (eestikeelses tõlkes: kultuse), õpetamise, tava ja talituse kaudu. Usuvabadus on seega seotud ka EIÕK artiklis 11 käsitletud kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadusega. Usuühendused määratlevad oma liikmeskonda teoloogilisel tasandil sageli enda tõekspidamiste järgi, mida ei püütagi tingimata riikliku õiguskorraga seostada. Näiteks ei lõpeta ilmaliku õiguse nõuetest tulenevalt usuvabaduse tagamiseks ettenähtud võimalus kirikust välja astuda kristliku õpetuse kohaselt kiriku liikmelisust teoloogilises mõttes, mis põhineb ristimisel. Riikliku õiguskorra kontekstis on konkreetsete inimeste liikmelisust usuühenduses vaja määratleda tavaliselt usuühenduse õigussuhetes riigi või teiste isikutega.

Siin artiklis on käsitletud usuühenduse liikmelisuse tingimusi riiklikus õiguses, millest usuvabaduse kasutamise võimalused ühiskonnas paratamatult sõltuvad. Samas tuleb neid tingimusi möödapääsmatult vaadelda ka usuühenduste liikmelisuse enesemääratluse seisukohalt, millest riikliku õiguse määratlus usuühenduste autonoomia tingimustes reeglina lähtub.

• Mittetulundusühingud ja sihtasutused
,
• Kirikuõigus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• eestkoste ja hooldus