Sulge
Euroopa Liidu Kohtu (ELK) kui institutsiooni ülesanne on tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. *2 Selle eesmärgi saavutamiseks on aluslepingutega loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mis ei hõlma mitte ainult füüsiliste ja juriidiliste isikute hagisid Euroopa Liidu institutsioonide vastu (s.t tühistamishagisid Euroopa Liidu toimimise lepingu *3 (ELTL) art 263 alusel, tegevusetushagisid ELTL art 265 alusel ja kahju hüvitamise hagisid ELTL art 268 alusel), vaid ka Euroopa Komisjoni ja liikmesriigi esitatud hagisid seoses liidu õiguse rikkumisega (ELTL art 258 ja 259) ning liikmesriikide kohtute võimalust taotleda ELK-lt eelotsust selle kohta, kuidas liidu õigust tõlgendada ja kohaldada (ELTL art 267).
Alates 1989. aastast hõlmab ELK Euroopa Kohtu kõrval ka vähem tuntud Esimese Astme Kohut *4, mis hiljem nimetati ümber Üldkohtuks. Esimese Astme Kohus loodi eesmärgiga leevendada Euroopa Kohtu töökoormust ning tagada üksikisikutele tõhusam kohtulik kaitse eeskätt kohtuasjades, mis nõuavad keeruliste faktiliste asjaolude põhjalikku uurimist. Sealjuures oli Esimese Astme Kohtu pädevus algselt piiratud füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagidega kolmes konkreetses valdkonnas: avalik teenistus, konkurentsiõigus ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingut puudutavad vaidlused. Tänaseks on Euroopa Liidu kahe kohtu jurisdiktsioon ehk pädevuse jaotus nende vahel oluliselt muutunud.
Kui vaadata tagasi viimasele 35 aastale, siis võib Üldkohtu arengus esile tuua kolm olulist verstaposti, mis selgitavad kohtu kujunemist. Esimene etapp hõlmab ajavahemikku 1989–2004, mil Euroopa Liidu institutsioonide aktide peale esitatud hagide menetlemine anti järk-järgult üle Euroopa Kohtult Üldkohtule, millega Üldkohus muudeti sisuliselt Euroopa Liidu halduskohtuks. Teine oluline pöördepunkt oli 2015. aasta reform, mille tulemusena kahekordistati Üldkohtu kohtunike arvu, misläbi suurendati oluliselt Üldkohtu suutlikkust. See omakorda sillutas teed kolmandale arenguetapile, mille aluseks on 1. septembril 2024 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. a määrus (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta) *5 ja mis tõi kaasa kaks muudatust. Esmalt laiendati loakogu põhimõttele allutatud kohtuasjade ringi, mille kohaselt Üldkohtu otsused kuuluvad apellatsiooni korras Euroopa Kohtus kontrollimisele üksnes erandlikel juhtudel, ning teiseks anti Üldkohtule üle pädevus arutada ja lahendada kindlaksmääratud valdkondades ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlusi.
Üldkohus alustas tegevust 1989. aastal spetsialiseerunud esimese astme kohtuna. Nõukogu 24. oktoobri 1988. a otsusega 88/591/ESTÜ, EMÜ, Euratom anti „kohtule pädevus arutada ja lahendada […] hagisid või menetlusi, mille on algatanud ühenduste teenistujad ja ESTÜ asutamislepingu puhul ka ettevõtjad ja ühingud küsimustes, mis käsitlevad makse, tootmist, hindu, piiravaid kokkuleppeid, otsuseid või tegevusi ja koondumisi, ning EMÜ asutamislepingu puhul füüsilised või juriidilised isikud konkurentsiküsimustes“.
Üldkohtu pädevuse kasvuga on muutunud kohtu spetsialiseerumine sammhaaval üha vähem nähtavaks. Nii kuulusid alates 1993. aastast Esimese Astme Kohtu pädevusse füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagid, sõltumata hagi esemest, välja arvatud kaubanduse kaitsemeetmetega seotud kohtuasjad *6, ent see piirang kaotati juba 1994. aastal. *7 2001. aasta Nice’i lepinguga ja 2004. aastal vastu võetud täiendavate otsustega *8 muudeti Esimese Astme Kohus de facto Euroopa Liidu halduskohtuks, kui kohtu pädevusse lisati osaliselt ka liikmesriikide poolt esitatavad hagid. Üldkohtu pädevuse kasvu tulemusena on kujunenud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu selgelt määratletud rollijaotus, mida riigisisesel tasandil võiks võrrelda erinevusega Riigikohtu ja halduskohtu vahel. Euroopa Kohus täidab Euroopa Liidus kõrgeima astme kohtu ja konstitutsioonikohtu ülesannet ning Üldkohus halduskohtu ülesannet.
Euroopa Kohus tagab Euroopa Liidu kõrgeima kohtuna liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise, teostab kontrolli Üldkohtu lahendite üle õigusküsimustes ning hindab liikmesriikide õigusaktide vastavust Euroopa Liidu õigusele. Konstitutsioonikohtuna teeb Euroopa Kohus otsuseid kohtuasjades, milles tõusetuvad „põhiseaduslikkuse“ küsimused, nagu liidu teisese õiguse kehtivus ja õiguspärasus, institutsioonilise tasakaalu säilitamine, liidu ja liikmesriikide pädevuse piiritlemine, põhiõiguste kaitse ning õigusriigi põhimõtte järgimine. *9 Oma funktsiooni täitmiseks kuuluvad Euroopa Kohtu pädevusse liikmesriigi kohtute esitatud eelotsusetaotlused (ELTL art 267), mis moodustavad lõviosa Euroopa Kohtu töökoormusest. Samuti kuuluvad Euroopa Kohtu pädevusse komisjoni algatatud rikkumismenetluste hagid liikmesriikide vastu ja küllaltki harva esitatavad sellised tühistamishagid, mille on esitanud liidu üks institutsioon teise vastu, ehk institutsioonidevahelised vaidlused *10 ning liikmesriikide esitatud tühistamishagid Euroopa Parlamendi, Euroopa Ülemkogu ja/või nõukogu õigusaktide peale. *11
Üldkohtu peamine ülesanne on seevastu pea eranditult Euroopa Liidu tegevuse seaduslikkuse kontroll. Üldkohtus menetletavad kohtuasjad kerkivad valdkondades, kus seadusandja on otsustanud usaldada liidu õiguse täitmise tagamise pigem Euroopa Liidu institutsioonidele, ametitele ja asutustele kui liikmesriikidele. *12 Sisuliselt võttes on tegemist kohtuasjadega, milles on tarvis mitte ainult otsustada õiguslik küsimus, vaid tuvastada ka faktid, s.t teha selgeks vaidluse aluseks olev eluline olukord. Vaja on hinnata tõendeid ning rakendada eelkõige Euroopa Liidu teisest õigust, s.t määrusi, direktiive ja nende rakendusakte, mis on sageli väga tehnilised, ning seda kaasustes, mis on kerkinud eeskätt keeruliste majanduslike küsimuste kontekstis.
Üldkohtu praktikat iseloomustades võib selle suunad jaotada laias laastus kaheks. Esimese poole moodustavad traditsiooniliselt Üldkohtu pädevusse kuuluvad kohtuasjad valdkondades nagu konkurentsiõigus, intellektuaalomand ja avalik teenistus, aga ka riigiabi, majandus, rahandus, põllumajandus, kaubandus, energeetika, rahvatervis jne. Selline traditsiooniline kohtupraktika käib sammu liidu integratsiooni tempoga ja liidu õiguse samaaegse arenguga, mille tingib ühiskonnas toimuv normaalne poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja tehnoloogiline edasiliikumine. Näiteks võib tuua jõudmise infoühiskonda, mis täna tekitab õiguslikke probleeme ja Üldkohtu praktikas kaasusi, mis on seotud digimaailmaga. *13 Loetletud valdkonnad ei ole püsivad ning kipuvad aja jooksul muutuma. Nii näiteks ei ole konkurentsiõigust puudutavad vaidlused, mis on olnud üks Üldkohtu algsetest ja traditsioonilistest pädevusvaldkondadest, enam statistiliselt sama olulised kui varem. Selle põhjuseks on nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 *14 vastuvõtmine, millega loodi võimalus liidu konkurentsiõiguse detsentraliseeritud jõustamiseks ning osade ELTL artikleid 101 ja 102 puudutavate kohtuvaidluste üleandmiseks liikmesriikide kohtutele (säilitades Euroopa Kohtusse eelotsusetaotluse esitamise võimaluse). Sellele vaatamata menetleb liidu kõige olulisemaid konkurentsiõigust puudutavaid juhtumeid jätkuvalt siiski Euroopa Komisjon, kelle tegevuse seaduslikkuse kontroll kuulub Üldkohtu pädevusse, ning seeläbi jõuavad kaalukad konkurentsivaidlused esimese kohtuastmena endiselt Üldkohtusse. *15
Konkurentsiõiguse valdkonnas esitatud hagide arvu vähenemist on tasakaalustanud teistes valdkondades liidu institutsioonidele ja organitele uute ja iseseisvate otsustuspädevuste andmine või juba neile antud volituste intensiivsem kasutamine, mis on jätkuvalt kasvatanud Üldkohtusse esitatavate kohtuasjade üldarvu. Näitleks loodi 1994. aastal liidu intellektuaalomandi valdkonnas Siseturu Ühtlustamise Amet (OHIM), mis hiljem nimetati ümber Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiks (EUIPO). *16 EUIPO otsuste peale esitatud kaebuste menetlemine kuulub Üldkohtu pädevusse ning moodustab ligi kolmandiku kõikidest kohtuasjadest. Sarnane lähenemine laienes hiljem ka mitmele teisele valdkonnale. Näiteks anti keemiatoodete turustamislubade väljastamise õigus Euroopa Kemikaaliametile (ECHA) *17 ning energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostöö korraldamise kohustus Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametile (ACER). *18 Olulise näitena võib veel tuua pärast 2008. aastal alanud majandus- ja finantskriisi Euroopa pangandusliidu loomise, milles Euroopa Keskpangal (EKP) on võtmeroll liikmesriikide krediidiasutuste poolt usaldatavusnõuete täitmise järelevalves. *19 Samuti on heaks näiteks 2015. aastal asutatud Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), mille arvukaid otsuseid eelkõige seoses krediidiasutuste sissemaksete kindlaksmääramisega kriisilahendusfondidesse on Üldkohtus vaidlustatud. *20 Lai valdkondade spekter tähendab ühtlasi seda, et Üldkohtul on sageli võimalus öelda esimene sõna paljude uudsete probleemide lahendamisel ja seepärast on Üldkohtu praktikal oluline kaal.
Teiselt poolt on Üldkohtu praktika suund tingitud ka ühiskonda raputavatest kriisidest. Kui vaadata viimast kümmet aastat, siis leiame sealt majanduskriisi, mis kasvas üle finantskriisiks, selle järgnenud rändekriisi, terrorismiaktide laine Euroopas, aga ka COVID-i kriisi ning viimaks ka sõja Ukrainas. Toimunu ohjamiseks on Euroopa Liit iga kord püüdnud võtta meetmeid, mis siis omakorda on toonud kaasa kohtuvaidlusi, mis tõstatavad küsimuse, kas võetud meetmed on seaduspärased või kas nende kehtestamisel on järgitud nõutud protseduurireegleid. Nii näiteks on ülemaailmse rahu halvenemise tõttu mitmekordistunud selliste õigusaktide arv, millega kehtestatakse piiravad meetmed asjaomaste riikide vastu või millega on kehtestatud sanktsioone (ingl smart sanctions) füüsiliste või juriidiliste isikute või ka rühmituste vastu, kelle tegevus destabiliseerib rahu. Sellised kohtuasjad algasid 2000. aastate alguses seoses terrorismivastase võitlusega *21 ning nende arv on pidevalt kasvanud. Täna puudutavad taolised kohtuasjas peaasjalikult sanktsioone, mis on kehtestatud seoses sõjaga Ukrainas ja olukorraga Valgevenes. *22
Üldkohtu pädevuse järkjärguline kasv ja ootused õiguskaitse tõhususele on kergitanud kestvalt kohtuasjade arvu ja pikendanud menetlustähtaegasid. Olukorra tasakaalustamiseks otsustas Euroopa Liidu nõukogu 2004. aastal asutada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu, mille ülesandeks sai Euroopa Liidu ja selle teenistujate vaheliste vaidluste lahendamine, mis seni kuulus Üldkohtu ülesannete hulka. Paraku peatas loodud muudatus Üldkohtusse sissetulevate kohtuasjade arvu kasvu üksnes ajutiselt, mida ilmestab järgmine statistika:
− 466 hagi 2003. aastal,
− 536 hagi 2004. aastal,
− 469 hagi 2005. aastal,
− 432 hagi 2006. aastal,
− 522 hagi 2007. aastal,
− 629 hagi 2008. aastal,
− 568 hagi 2009. aastal,
− 639 hagi 2010. aastal,
− 722 hagi 2011. aastal,
− 617 hagi 2012. aastal,
− 790 hagi 2013. aastal,
− 912 hagi 2014. aastal,
− 851 hagi 2015. aastal. *23
Helgemaid numbreid ei näidanud ka lahendamata kohtuasjade arv, mis kasvas 168-lt 1989. aastal 1267-ni 2015. aastal. *24 Samuti pikenes kohtuasjade menetluse kestus, muutudes teatud valdkondades talumatult pikaks. Näiteks oli 2015. aastal konkurentsiõiguse asjades keskmine menetlusaeg 47,8 kuud. *25
Kujunenud olukord nõudis püsiva iseloomuga lahenduse leidmist ning nii jõuti järgmise reformini, mis algas 2015. aastal. *26 Reformi läbiviimisel kaaluti kahte võimalust. *27 Esimene neist keskendus Euroopa Liidu kohtusüsteemi edasiarendamisele selliselt, et Üldkohtu järelevalve all saaksid tegutseda uued erikohtud, järgides Avaliku Teenistuse Kohtu mudelit. See oleks võinud viia näiteks Euroopa Liidu intellektuaalomandi kohtu või konkurentsiõiguse kohtu asutamiseni. Selline lähenemine oleks olnud kooskõlas ELTL artikliga 257, mis sätestab, et Euroopa Parlament ja nõukogu võivad seadusandliku tavamenetluse kohaselt moodustada Üldkohtu juurde erikohtuid, mille ülesanne on esimese astmena lahendada teatavates valdkondades algatatud teatud liiki kohtuasju.
Alternatiivne võimalus nägi ette liidu kohtustruktuuri lihtsustamise ja Üldkohtule täiendavate ressursside eraldamise, et tulla toime aina suureneva töökoormusega. Selline võimalus oli ette nähtud ka liidu aluslepingutes. Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõikest 2 tuleneb, et Euroopa Kohtusse kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist, samal ajal kui Üldkohus koosneb vähemalt ühest kohtunikust liikmesriigi kohta. Seega jäeti Üldkohtule võimalus koosseisu laiendada.
Lõpuks eelistati teist võimalust ning Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid vastu määruse 2015/2422 *28, millega otsustati Üldkohtu kohtunike arvu kahekordistada. Reform viidi läbi kolmes etapis. Esmalt 2015. aastal suurendati kohtunike arvu Üldkohtus 40-ni. Siis likvideeriti 2016. aastal Avaliku Teenistuse Kohus ning anti avaliku teenistuse vaidlused koos seitsme kohtunikukohaga üle Üldkohtule. Reformi kolmandas etapis 2019. aastal täideti teine kohtunikukoht ka nende liikmesriikide puhul, kes ei olnud veel Üldkohtusse teist kohtunikukohta saanud, ja nii sai täiendava kohtunikukoha reformi viimases laines ka Eesti.
Pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust koosneb Üldkohus 54 kohtunikust. Nende seast valitakse kolmeaastaseks ametiajaks kohtu president ja asepresident, samuti kümne koja presidendid. Üldkohtu suurenemise tõttu võeti kasutusele ka teatud spetsialiseerumine. Nimelt on Üldkohtu kojad spetsialiseerunud kas intellektuaalomandi või avaliku teenistuse valdkonnale ning muid valdkondi puudutavad kohtuasjad jaotatakse võrdselt ja ühtlaselt kohtunike ja kodade vahel.
Reformi positiivsetest mõjudest kõneledes tuleb eelmärkusena öelda, et Euroopa Kohtus ja Üldkohtus läbiviidavate menetluste ajalooline erinevus on avaldanud tugevat mõju mõlema kohtu toimimisviisile ja töökorraldusele. Euroopa Kohtus on olnud pikka aega kesksel kohal kollegiaalsuse põhimõte. Kohtuasja lahendamine on tavaliselt jagatud kohtujuristi ja ettekandja-kohtuniku vahel. Üksnes kõige lihtsamaid kohtuasju menetleb kolmest kohtunikust koosnev koda. Sagedamini vaadatakse kohtuasjad läbi viiest, viieteistkümnest (suurkoda) või isegi kõigist kohtunikest (täiskogu) koosnevates kodades *29 sõltuvalt kohtuasja tähtsusest ja vaidluse all olevate õigusküsimuste keerukusest.
Üldkohus seevastu on pidanud oma ressursse hajutama, et saavutada hagide võimalikult tõhus menetlemine, arvestades sealjuures, et lisaks keerukatele õigusküsimustele tuleb Üldkohtul hinnata ka faktiküsimusi. Sellega kaasnes ettekandja-kohtuniku rolli ja tähtsuse suurenemine, mis võttis samal ajal võimaluse valida kohtunike seast kohtujuristi ülesande täitjaid. Enne reformi viieseid kohtukoosseise ega suurkojana kohtuasjade lahendamist Üldkohtu praktikas peaaegu ei tuntud ning suure töökoormuse tõttu lahendati ka väga kaalukaid kohtuasju kolmeliikmelises kohtukoosseisus (kuni 2015. aastani 90% kohtuasjadest *30). Seda aga mitte põhjusel, et Üldkohtusse laekunud hagid oleksid olnud lihtsate killast, vaid vajaduse tõttu võimaldada kohtunikel suunata oma ressursid eeskätt nende endi portfelli jagatud kohtuasjade menetlemisele ning koormata kohtunikke võimalikult vähe kaasistuja rolliga.
Reformi tulemusena on Üldkohtu töövõime suurenenud. Lühenenud on menetluste keskmine kestus (2015. aastal keskmiselt ligikaudu 21 kuud *31, perioodil 2020–2023 keskmiselt 15–18 kuud ning näiteks konkurentsiõiguse valdkonnas lühenes menetluste kestus 2023. aastal keskmiselt 34,1 kuuni *32), samuti on menetletud kohtuasjade arvu kasv (2014. aastal 814 *33, 2023. aastal 904 *34) võimaldanud Üldkohtul peatada kohtuasjade jäägi suurenemise.
Teisest küljest, mis veelgi olulisem: reform on võimaldanud suurendada Üldkohtus kohtuasjade lahendamisel kollegiaalsust, mis tähendab, et kaalukamates kohtuasjades on võimalik hõlpsamini moodustada laiendatud kohtukoosseise või lahendada kohtuasju suurkojas. Öeldu kajastub ka statistikas, mille järgi on viimastel aastatel üha enam kohtuasju suunatud kolmeliikmelise kohtukoosseisu asemel lahendamiseks viieliikmelisele kohtukoosseisule *35, samuti on viimase kahe aasta jooksul mitu kohtuasja lahendatud 15 kohtunikust koosnevas suurkojas. *36
Kollegiaalsuse kasv on viinud Üldkohtu toimimist lähemale Euroopa Kohtu toimimisele, kasvatanud usaldust Üldkohtu vastu ning toonud ELK-i tänaseks üle uue reformi läve. Määruse 2024/2019 jõustumine 1. septembril 2024 tõi Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahelistesse suhetesse kaks olulist muudatust.
Esimene neist tähendab, et teatud tüüpi vaidlustes koheldakse Üldkohut sisuliselt viimase astme kohtuna. *37 See puudutab eelkõige tühistamishagisid, mis on esitatud nende Euroopa Liidu ametite ja asutuste vastu, mille juurde on moodustatud sõltumatu apellatsioonikoda. ELK-i põhikirja artiklis 58a on nüüdsest loetletud kümme sellist ametit ja asutust (sh EUIPO, ECHA ja ACER) ning viidatud artikkel täpsustab, et loetelu kajastab olukorda 1. mai 2019. a seisuga ja et edasikaebe korra muudatus kehtib ka nende apellatsioonkaebuste suhtes, mis on esitatud Üldkohtu lahendi peale, mis käsitleb mistahes tulevase ameti või asutuse sõltumatu apellatsioonikoja otsust. Lisaks kehtib sama vaidluste kohta, mis puudutavad vahekohtuklauslit sisaldavate lepingute täitmist ELTL artikli 272 tähenduses. Sellistes kohtuvaidlustes on hagejate võimalus Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks piiratud ning selleks peab loa andma Euroopa Kohtu erikoda, mis tegeleb asjade uuesti läbivaatamisega. Apellatsioonkaebuse esitamiseks antakse luba üksnes juhul, kui apellatsioonkaebuses on tõstatatud küsimus, millel on oluline tähtsus liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast. *38
Teiseks oluliseks muudatuseks on eelotsusemenetluse osaline üleandmine Euroopa Kohtult Üldkohtule alates 1. oktoobrist. *39 Võimalus Üldkohtul lahendada ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsuseküsimusi oli ette nähtud juba Nice’i lepingus, kuid praktikas seda siiani ei kasutatud. Kuigi Üldkohtule üle antud eelotsuseküsimused on piiratud konkreetsete valdkondadega, on see siiski murranguline muudatus. Kõnealuste valdkondade hulka kuuluvad ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine, samuti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.
Selleks et kohtuastmetes ei hakkaks eelotsuse tegemise pädevuse teostamisel kujunema erisuunaline ja vastuoluline kohtupraktika, on välja töötatud mitu kaitsemeedet.
− Euroopa Kohtu pädevus säilib juhul, kui eelotsusetaotluses tõstatatakse eraldiseisev küsimus esmase õiguse, rahvusvahelise avaliku õiguse, liidu õiguse üldpõhimõtete või Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõlgendamise kohta.
− Euroopa Kohtu kantselei jääb eelotsusetaotluste ühtseks kontaktpunktiks, s.t kõik eelotsusetaotlused tuleb jätkuvalt esitada Euroopa Kohtule, kes saadab eelotsuse küsimuse pädevuse järgi edasi lahendamiseks Üldkohtule, tagades nii pädevuse jaotuse järgimise mõlema kohtu jaoks.
− Kui Üldkohus leiab, et kohtuasjas tehtav otsus on põhimõttelist laadi ja mõjutab tõenäoliselt liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, võib ta suunata asja otsustamiseks Euroopa Kohtusse. *40
− Lisaks võib peakohtujurist teha ettepaneku Üldkohtu otsuse teistmiseks Euroopa Kohtus, kui ta leiab, et valitseb tõsine oht, et see otsus mõjutab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust. *41
Seadusandja ja Euroopa Kohtu nõudlikkust selle suhtes, kuidas Üldkohus oma uut pädevust teostama hakkab, tuleb mõista läbi Euroopa Kohtu rolli täita liidus kõrgeima astme ja konstitutsioonikohtu ülesannet liidu õiguse ühetaolisel tõlgendamisel ning läbi vajaduse tõhustada tema põhifunktsiooni abistada liikmesriikide kohtuid liidu õiguse igapäevases kohaldamises. *42 Ootus, et Üldkohus toimib talle usaldatud uutes ülesannetes võimalikult sarnaselt Euroopa Kohtuga, on seetõttu kõigiti õigustatud. Öeldu kehtib eeskätt kohtuasjade lahendamisel suurema kollegiaalsuse tagamise kohta. Kohtuasjades, kus Üldkohus peab toimima sisuliselt viimase kohtuastmena, ning ka eelotsuse küsimuste lahendamisel saab suurema kollegiaalsuse eeldust selgitada kohtupraktika ühtsuse tagamise ning kohtusse pöördujate huvide kaitsmise vajadusega.
On ilmne, et Üldkohtus lahendatavates arvukates kohtuasjades võib tulla ette olukordi, kus ametite ja asutuste apellatsioonikojad, mille otsuseid Üldkohtus vaidlustatakse, või ka Üldkohtu enda eri kojad jõuavad õigusküsimustes erisuunalistele või vasturääkivatele seisukohtadele. Selliste võimalike ebakõlade lahendamine kohtupraktikas läbi kohtuasjade suunamise laiendatud kohtukoosseisudele peaks olema esmajärjekorras Üldkohtu enda, mitte apellatsiooni korras Euroopa Kohtu ülesanne.
Vajadust tagada suurem kollegiaalsus ka eelotsuseasjade menetlemisel rõhutab määrus 2024/2019 ning nõuab, et Üldkohus järgiks neis kohtuasjades võimalikult suures ulatuses Euroopa Kohtu eeskuju. Eelkõige rõhutatakse määruses Üldkohtu kohtunike hulgast eelotsuse asjade menetlemiseks kohtujuristide nimetamist ning seda, et neis kohtuasjades on laiendatud kohtukoosseisude kasutamine korrakohase õigusemõistmise jaoks hädavajalik ning võtmeteguriks Üldkohtu praktika koherentsuse tagamisel. *43
Määrust 2024/2019 tuleb näha jätkuna määrusele 2015/2422, sest nii Üldkohtu muutumine sisuliselt viimaseks kohtuastmeks üha enamates kohtuasjades kui ka eelotsuse küsimuste lahendamise pädevuse osaline üleandmine on olnud võimalik eeskätt tänu 2015. aastal alustatud reformile. Üldkohtu ressursside suurendamine on loonud eeldused suurema hulga kohtuasjade tõhusaks menetlemiseks ning suurendanud kohtuasjade lahendamisel oluliselt kollegiaalsust. Viimane näib olevat olnud väga oluliseks eelduseks nii Euroopa Kohtu kui ka liidu seadusandja jaoks Üldkohtule uute ülesannete usaldamisel.
Küsimusele, kas Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahelises pädevuse jaotuses toimuvad ka tulevikus muudatused, tuleb tõenäoliselt vastata jaatavalt. Üldkohtu loomisest alates on tema pädevust järk-järgult suurendatud ja see on tähendanud Euroopa Kohtu töökoormuse samaaegset järjepidevat vähendamist eesmärgiga võimaldada Euroopa Kohtul keskenduda oma põhiülesannetele. Seejuures ei ole möödunud 35 aasta jooksul põhjendused Euroopa Kohtu töökoormuse vähendamiseks palju muutunud ning on jäänud sisuliselt samaks. Nõukogu otsuses 88/591/ESTÜ, EMÜ, Euratom rõhutati, et esimese astme kohtu loomine peaks võimaldama Euroopa Kohtul keskenduda oma põhiülesandele, milleks on tagada ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine. Samasisulise eesmärgi sätestab ka määrus 2019/2024, selgitades, et eelotsuse tegemise pädevuse osaline üleandmine Üldkohtule vastab vajadusele võimaldada Euroopa Kohtul jätkata oma ülesannete täitmist, mis seisneb liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse kaitsmises ja tugevdamises.
Kui Euroopa Kohtu pädevuse järkjärguline „allapoole liikumine“ jätkub ka tulevikus ning Üldkohtu eelotsuse tegemise pädevust otsustatakse laiendada, oleks loogiline, et see hõlmaks eelkõige valdkondi, kus Üldkohtul on juba märkimisväärne õigusemõistmise kogemus. Näiteks on Üldkohus aastate jooksul menetlenud väga suure arvu hagisid konkurentsi- ja kaubamärgiõigust puudutavates vaidlustes, mis annab talle hea positsiooni nendes valdkondades asjaomaste õigusaktide asjatundlikuks tõlgendamiseks. Lisaks, kui lubada ühel ja samal kohtul menetleda nendes valdkondades nii hagisid kui ka eelotsusetaotlusi, aitab see suurendada kohtupraktika ühtsust ja järjepidevust.