Sulge
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 59 järgi on Riigikogu Eesti rahva parlamentaarne esindusorgan. See on Eestis ainus riigiorgan, mille Eesti rahvas on moodustanud otsestel valimistel. Parlament seadusandliku võimu organina on sobivaim paik riigi ja ühiskonna seisukohalt olulisimate küsimuste avalikuks arutamiseks ja otsustamiseks ning kommunikatsiooniks valijate ja nende esindajate vahel. *1 Seega võib öelda, et parlament on demokraatia pulseeriv süda. Sarnaselt südame töötsüklile võib ka parlamenditöös märgata selget rütmi, regulaarseid kokkutõmbeid ja lõdvestust, aga aeg-ajalt ka rütmihäireid või isegi rikkeid. Kui mõne häire või rikke tulemusena lakkab süda töötamast, siis organism sureb. Mis saab aga demokraatiast? Kas võib juhtuda, et parlamendi töö häire või rikke tulemusena võib avalik arutelu ja otsustusprotsess hääbuda ja surra? 2023. aasta kevade ja 2024. aasta alguse vahelist aega on nimetatud Eesti parlamentaarse esindusorgani Riigikogu patiseisu ajaks: opositsioon viljeles obstruktsiooni, mis oli suunatud Riigikogu ja selle töö vastu, koalitsioon aga vastas viimasele eelnõude usaldushääletusega sidumisega ja nõnda jõupositsioonilt eelnõude vastuvõtmisega. *2
Põhiseadusega kooskõlas või vastuolus oleva obstruktsiooni piire aitas varasemaga võrreldes mõnevõrra selgemalt määratleda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. juuni 2023. a otsus. Nimetatud otsuses sedastas kolleegium, et obstruktsioon on poliitilise võitluse ja parlamenditöö legaalne vahend, millega parlamendivähemus takistab parlamendienamuse ja selle toetatava valitsuse tahte elluviimist, teostades nii oma poliitilist tahet. Kolleegium märkis aga ka seda, et kuigi Riigikogu tegevuses tuleb teatavas ulatuses obstruktsiooni taluda, siis obstruktsiooni abil ei või halvata Riigikogu tööd sellisel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid. *3 Samas märkis kolleegium, et kuigi eelnõu sidumine usaldusküsimusega on lubatav, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks, siis selle liiga sage kasutamine võib viia parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseni. *4 Kust siis leida tasakaalu parlamendienamuse ja -vähemuse võimaluste vahel parlamendi otsuste mõjutamiseks? Jüri Raidla pakub ühe lahendusena Riigikogu patiseisu lahendamiseks võtta appi uus põlvkond. *5
2024. aasta 26.–27. septembril toimunud Eesti juristkonna suurfoorumi „38. Eesti õigusteadlaste päevad – Õigusriik ja julgeolek“ raames peetud arutelul „Kas Eesti parlament on kriisis?“ kõlas käesoleva artikli autori ettekanne „Parlamentaarne kriis. Noored, mis me teeme?“. Ettekande eesmärk oli tutvustada Eesti juristkonna uue põlvkonna mõtteid ja ettepanekuid mitte üksnes Riigikogu patiseisu lahendamiseks, vaid ka laiemalt parlamendi elujõulisuse parendamiseks. Käesolev artikkel, peegeldades viidatud ettekande sisu, taotleb sama eesmärki.
Noorte mõtete ja ettepanekute kogumiseks viis autor enne suurfoorumit läbi kvalitatiivuuringu küsitluse vormis, kuhu kaasas 62 noort Eesti juristi. Kaasatud noorte hulgas oli nii neid, kes omandasid hiljuti õigusalase kõrghariduse, kui ka neid, kelle kõrgharidustee veel jätkub. Autor küsis noortelt otse, mida nemad teeksid parlamentaarse kriisi lahendamiseks. Uuring koosnes kolmest küsimuste grupist: (1) noorte hinnangud avalikkuses kõlanud ettepanekutele parlamentaarse kriisi lahendamiseks; (2) noorte enda ettepanekud parlamentaarse kriisi lahendamiseks; (3) noorte hinnangud parlamendi elujõulisuse parandamisele suunatud Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutele. *6
Autor möönab uuringu valimi, selle representatiivsuse ning arvestatava subjektiivsusega seotud küsimuste tõusetumise võimalikkust ja riske. Siiski on viidatud uuring seni kõige laiapõhjalisem uuring, mille keskmes on noorte juristide mõtete ja hinnangute kaardistamine ning analüüsimine parlamentaarse kriisiga seotud küsimuste lahendamiseks. Uuringu eesmärk ei ole kajastada kõigi Eesti noorte juristide seisukohti, vaid leida värskeid ideid parlamentaarse kriisi lahendamiseks. Autori taotlus ja eesmärk küsitlust läbi viies oli püüda piiratud aja ja ressursi juures teada saada võimalikult laiapõhjaline ja läbimõeldud arvamus parlamendi elujõulisuse kohta.
Enne uuringu küsimuste grupeerimist ja tulemuste esitlemist tutvustab autor vastuseid küsimusele, mille eesmärk oli noorte hoiakute väljaselgitamine. Vastused näitasid, et 95,2% vastanud noortest on tuttavad Eesti parlamentaarse kriisiga ning 72,6% tunneb selle vastu suurt huvi. Parlamendi vastu huvi tundmise olulisus võib ajaga aina enam kasvada, kuivõrd suur huvi võib autori hinnangul ära hoida parlamendi ja selle elujõulisusega seotud küsimuste langemist ükskõiksuse küüsi. Ükskõiksus parlamendi, selle rolli ning selle tegevuse vastu võib aga mängida kätte võimalused parlamendi olulisus kahtluse alla seada neile, kes soovivad parlamendi tegevust pahatahtlikult mõjutada, nagu seda võis märgata Gruusia 2024. aasta parlamendivalimistel, mille põhiküsimusena pidi rahvas valima, kas „Euroopa või isolatsioon, demokraatia või autoritaarsus, vabadus või venestamine“ *7.
Seejärel oli vaja selgust saada küsimuses, kuidas Eesti parlamentaarse kriisi all mõistetud olukorda täpsemalt defineerida. Autor möönab, et ka õigusteadlaste seas ei valitse ühtset seisukohta, kas Eesti parlamentaarse kriisi all mõistetud olukorda tuleks käsitada kriisina või mitte, ning kui käsitada kriisina, siis kas tegemist on põhiseadusliku, poliitilise kultuuri või mõne muu kriisiga. *8 Küsitlus näitas, et vaid 11,3% vastanud noortest defineeriks Eesti parlamentaarset kriisi põhiseadusliku kriisina ning 74,2% leidis, et tegemist on siiski poliitilise kultuuri, või nagu üks vastaja märkis, kultuurituse kriisiga. Seejuures 14,5% noortest leidis, et tegemist võiks olla nii põhiseadusliku kui poliitilise kultuuri kriisiga. Miks noored nõnda arvasid, peegeldub noorte ettepanekutes, mida autor tutvustab teises peatükis.
Valdavalt üksmeelsed olid noored selles, kas Eesti parlamentaarset kriisi peaks lahendama: 91,9% vastanud noortest leidis, et peaks. Küsimuses, kas vajalikud lahendused peaksid olema seotud õigusruumi muutmisega või mitte, oli aga vähem üksmeelt: 62,9% vastanutest leidis, et vajalikud lahendused parlamentaarse kriisi lahendamiseks peaksid olema suunatud õigusruumi muutmisele; 37,1% noortest leidis aga, et ei peaks.
Järgmisena tutvustab autor uuringu esimese küsimustegrupi tulemusi, mis kajastavad noorte hinnanguid avalikkuses kõlanud ettepanekutele parlamentaarse kriisi lahendamiseks.
Uuringu esimese küsimuste grupi raames kaardistati ja süstematiseeriti pea kõik seni avalikkuses kõlanud ettepanekud parlamentaarse kriisi lahendamiseks. Noored said hinnata nende sobivust ning efektiivsust, järgides suunist „Hinda sobivust skaalal 1–10, kus 1 on ‘väga madal’ ja 10 on ‘väga kõrge’. Pole õigeid ega valesid vastuseid, on vaid subjektiivne hinnang“. Järgnevalt tutvustab autor uuringu esimese küsimuste grupi kõige kõnekamaid tulemusi.
58,0% vastanud noortest leidis, et ainuüksi läbirääkimistest ei piisa parlamentaarse kriisi lahendamiseks, s.t olukorra lahendamiseks tuleb kaaluda õigusruumi muutmist. *9 Kui küsida, kas muudatused peaksid olema suunatud põhiseaduse muutmisele, siis siinkohal olid noored resoluutsed: 85,5% noortest leidis, et põhiseaduse kallale ei tasu asuda poliitilise kultuuri kriisi lahendamiseks, vähemalt mitte nii kergekäeliselt. *10 Jätkates loogilist rada, küsiti, kas piisaks sel juhul madalama astme õigusaktide muutmisest. Uuringu tulemus näitas, et noorte hinnangul piisaks küll, vähemalt 74,2% noortest leidis, et põhiseadust muutma ei pea, piisab madalama astme õigusaktide muutmisest. *11 Minnes aga veelgi täpsemaks, esitati küsimus, kas Riigikogu töö- ja kodukorra seadus vajaks ümbermõtestamist ja ehk isegi uuesti nullist alustamist. 61,3% noortest leidis, et pigem vajaks. *12 Näiteks toodi välja vajadus Riigikogu tegevused pulkadeks lahti võtta ning uuesti kokku panna, sh anda Riigikogu juhatusele täpsemad juhised, millal saaks keelduda eelnõu vastuvõtmisest, kui on näha, et eelnõu ainus eesmärk on ummistada Riigikogu töö.
Järgmisena küsis autor noorte hinnangut Riigikogu esimehega seotud ettepanekule. Ettepaneku sisuks oli Riigikogu esimehe vajadus taanduda aktiivsest erakondlikkusest, kui temast on saanud võrdselt kõigi parlamendis esindatud erakondade spiiker (ld primus inter pares). *13 59,7% noortest leidis, et Riigikogu esimees ei peaks taanduma aktiivsest erakondlikkusest põhjusel, et kui Riigikogu esimehe õigused ja kohustused ei ole lõpuni mõtestatud, siis olukorda ei päästa ka aktiivsest erakondlikkusest formaalne lahtiütlemine. Keeruline oleks noorte hinnangul välistada sellisel kujul taandumise näilikkust, kui parlamendisaadiku seosed oma erakonna ja erakonna poliitikaga jäävad ühel või teisel tasandil alles.
Riigikogu võimekuse hindamisel jäid noorte arvamused võrdselt kahte leeri. Ettepaneku sisuks oli vajadus hinnata Riigikogu võimekust inimeste ja rahaliste ressurssidega seoses, et olla võrdselt võimekas täitevvõimuga. Ettepaneku taga on seisukoht, et parlamendi ja valitsuse võimaluste võrdsus (eriti õigusekspertiisi ja poliitika kujundamise vallas) on aastakümnetega aina enam ja enam kaldunud täitevvõimu poole. *14 Noored põhjendasid ettepaneku sobivust sooviga luua ekspertsust Riigikokku juurde, mittesobivust põhjendati aga sooviga vältida ametkonna liigset paisumist, mida omakorda pidurdaks riigi kärpepoliitika.
Järgmine plokk küsimusi puudutas rahva osaluse suurendamist ning sellega seotud suundumusi. 64,4% noortest leidis, et rahvaküsitluse instituuti ei peaks Eesti õiguskorda sisse viima. *15 Kas peaks usaldushääletusega vastu võetud seadusele lõpphinnangu andma rahvaalgatuse korras? *16 59,7% noortest leidis, et ei peaks. Kui küsida, kas rahvale tuleks anda referendumite algatamise õigus, siis ka selles küsimuses olid noored skeptilised: 66,1% noortest leidis, et ei peaks andma. *17 Nõnda on võimalik markeerida noorte üsna ettevaatlikku suhtumist kõikidesse ettepanekutesse, mis puudutavad rahva osaluse suurendamist demokraatlikes protsessides.
Ettevaatlikku suhtumist on mõneti võimalik mõista läbi tõdemuse, et rahvas ei pruugi olla alati kõige mõistlikumate otsuste tegija. Näitena võib tuua siinkohal noorte aktiivse vastuseisu 2022. aastal kavandatud abielureferendumi korraldamisele. Olukord, kus enamus otsustab perekonnaseaduse § 1 üle viisil, mis võib lõppeda vähemuse põhiõiguste ebaproportsionaalse mõjutamisega, ei ole kuigi mõistlik. Seda eriti olukorras, kus on selge, et vähemuse põhiõigused nn abielureferendumi küsimuse kontekstis olid kaitsmist väärt. *18
Kui aga vaadata rahvast kui kõrgeimat otsustajat tervikuna, siis on põhjendatud murekohti seoses kõrgeima otsustaja mõjutatavuse ning seeläbi ka haavatavusega. Näitena võib tuua 2024. aasta Moldova referendumi, mis puudutas Moldova põhiseaduse muutmist Euroopa Liidu liikmesuse võimaldamiseks. Vaatamata Venemaa hübriidtaktikale referendumi tulemuste mõjutamiseks, toetasid Moldova kodanikud ülinapilt riigi teed Euroopa Liidu liikmesuse suunas (50,35% vastas jaatavalt, 49,65% eitavalt). *19 Olukorras, kus ühe rahva otsustamisprotsessi sekkutakse nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt ja kus mõjutustegevuse meetodid on aastatega muutunud aina mitmekesisemaks, on mõistetav, miks valitseb noorte seas ettevaatlikkus rahvale suurema otsustamisõiguse andmise kaalumisel. Siiski ei välista autor, et noorte usaldus ja kindlustunne rahva otsustamisvõime suhtes ajas muutuvad. Üks kuulaja pakkus ettekandejärgsel mõttevahetusel korraldada samale valimile identne uuring, kuid seda näiteks kümne aasta pärast, et näha, kas ja kui oluliselt muutuvad nendesamade noorte seisukohad pikema aja möödudes.
Noored olid kriitilised ka ettepaneku suhtes, mille sisuks oli opositsioonile (nt 31 saadikut) Riigikohtule taotluse esitamise õiguse andmine mittejõustunud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks. *20 74,1% noortest leidis, et tegemist ei ole sobiva ettepanekuga. Kriitikat ettepaneku kohta põhjendati hirmuga tekitada omakorda Riigikohtu kriis, kus kohus ummistub taotlustega, mille tõttu jääb Riigikohtu ülejäänud tegevus seisma. Autor möönab, et ka õigusteadlaste seas ei ole üksmeelt viidatud küsimuses, kuivõrd esindatud on ka seisukoht, mille järgi opositsioonile täiendava õiguse andmisel ei peaks kartma kohtu politiseerumist ega Riigikohtu koormuse hüppelist kasvu. Viimasega seoses on paralleelina toodud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule antud õigust esitada Riigikohtule taotlus tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud seadus, Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. *21 Viidatud seisukoht kõlas ka ettekandejärgsel avalikul debatil, kus meenutati, et ka pärast kohaliku omavalitsuse üksusele täiendava õiguse andmist ei ummistunud Riigikohus põhiseaduspärasuse taotlustest, mistõttu ei peaks pelgama ka Riigikogu saadikutele sarnase sisuga õiguse andmist.
Viimaks hindasid noored avalikkuses kõlanud ettepanekut luua (nt kolmeks aastaks) mõttekoda, mille liikmeteks on apoliitilised riigiõiguse ja parlamentarismi asjatundjad, kes ei ole seotud ühegi erakonna ega avaliku ametiga. *22 63,0% küsitlusele vastanud noortest leidis, et säärase mõttekoja võiks luua küll. Kusjuures apoliitiliste ekspertide kaasamise vajadus kõlas läbivalt mitme noore enda tehtud ettepanekutes. Näiteks sooviti kaasata asjatundjad, kes ei ole poliitiliselt kallutatud ja kes suudaksid anda suuniseid ja eesmärke, mida tuleks täita. Kolmandate isikute kaasamine aitaks noorte hinnangul leida kaalutud argumente ja neutraalsemaid lahendusi. Vastuargumendina toodi aga esile mõte, et ekspertidest ei ole kasu, kui neid ei võeta kuulda, mistõttu kesktee oleks sellise lahenduse leidmine, kus erapooletu ekspertkogu seisukohad ei jää pehmete soovituste staatusesse, vaid omaksid päris mõju parlamendi protsessidele.
Järgmisena tutvustab autor uuringu teise küsimuste grupi tulemusi, mis kajastavad noorte ettepanekuid olukorra lahendamiseks.
Uuringu teise komponendi raames pakkusid noored välja ettepanekud parlamentaarse kriisi lahendamiseks. Noorte ideed ja võimalikud lahendused võiksid peegeldada värskeid ja innovaatilisi lähenemisviise, aidates olukorra lahenemisele kaasa nii käesoleva kui ka tulevikus puhkeda võiva kriisi puhul. Kokku laekus uuringu tulemusena ligi 93 ettepanekukomplekti, millest valdav osa, s.t 58%, olid suunatud poliitilise kultuuri muutmisele. Õigusruumi muutmisele suunatud ettepanekud moodustasid vaid 33% kõigist ettepanekutest, allesjäänud 9% olid aga kombineeritud lahendused. Samamoodi nagu esimeses peatükis tutvustab autor alljärgnevalt üksnes kõige kõnekamaid ettepanekuid.
Kui kujutada parlamenti ette demokraatia pulseeriva südamena, siis põhiseaduses rajatud riigikorralduse teerada, mis võiks viia õiglase ja rahvale meelepärasema elukorralduseni, on võimalik käsitada veresoonkonnana, mida mööda liigub värske veri südamest kudedesse ja vana veri kudedest tagasi südamesse. Kui põhiseadusega loodud, riiki korraldavates struktuurides tekib häire, nagu võib tekkida tromb veresoones, siis veri ei jõua sinna, kuhu ta peaks jõudma, tekitades omakorda veel suurema häire. Kui mõne häire tulemusena lakkab veri ringlemast, siis organ kas lakkab normaalselt toimimast või sureb. Niisiis puudutab noorte ettepanekute esimene osa just põhiseadusega seotud ettepanekuid selle kohta, kuidas tagada parlamendi häireteta tegevus.
Esiteks toovad noored esile vajadust mõtestada sisukamaks põhiseaduse § 62, mille alusel Riigikogu liige ei peaks olema seotud mandaadiga ega kandma õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Ettepaneku taustal kajastub noorte tunne, et tänases Riigikogus ei ole parlamendi vähemuse ja enamuse vahel arutelu põhjusel, et selle pidamisel ei ole mõtet: koalitsioonil on eelnõude vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus olemas, mistõttu kui riigikogulane hääletab erakondliku kuuluvuse ja erakonna enamuse valiku järgi, mitte lähtudes avalikust huvist ja isiklikust südametunnistusest, siis ei ole mõtet ka millegi üle arutada. Teiseks, noored tunnevad, et Eesti poliitiline kultuur on minetanud võime koalitsiooni ja opositsiooni vahel mingisugusekski koostööks. „Eesti erakondi saab kirjeldada kui Vana Toomast, kes vaatab alati sinna, kust tuul puhub. [...] [E]rakonnad seisavad valijate, mitte aga riigi huvide eest“, leiab üks vastanutest. Õigustatud on seejuures küsimus, mida saaks olukorra parandamiseks teha.
Põhiseadusest lugu pidavana teeb autori hinge soojaks ettepanek „tõsta põhiseadus jällegi päevakorda ning teha see selgeks kõikidele ühiskonnakihtidele, k.a Riigikogu liikmetele, kes kasutavad põhiseadust oma ideoloogiliste jutupunktide elluviimiseks, mitte õigusriigi säilitamiseks“. Põhiseaduse päevakorda tõstmisesse saaks noorte hinnangul kaasata nii olemasolevaid organeid kui ka avalikkust. Näiteks presidendil saab olla vahemehe roll sarnastes olukordades, kuivõrd usutakse, et parlamentaarse kriisi puhul on tegu pigem poliitilise kui õigusliku kriisiga. Kriisi lahendamiseks saab president veelgi enam sõna võtta ning kaasata ühiskonnategelasi olukorra lahendamiseks.
Ettepaneku selgituseks kõlas mõte, et kui süsteem ei suuda iseennast ohjeldada, siis tuleb loota süsteemivälistele lülidele. Oluline on, et president, õiguskantsler, Riigikohus ja kõik teised teeksid oma tööd hästi. Ohuna aga toodi siinjuures välja seda, et süsteemi toimimine on üles ehitatud liigsel eeldusel, et eespool mainitud süsteemivälised lülid täidavad neile määratud ülesandeid. Noorte arvates ei tasukski ehk otsida üht õiget lahendust, vaid võiks mõelda võimalikult mitmekülgsete ettepanekute kombineeritud rakendamisele. Lisaks saab aktiivsemalt kaasata ka valijaid. Näitena toodi välja faktikontrolli, erinevaid mõttekodasid, uuriva ajakirjanduse toetamist ja muid meetmeid, mis „soosiksid valija poliitilise lühimälususe arenemist pikemajaliseks mäletamiseks“.
Järgmise ettepanekukomplektina pakuti hankida „parlamentaarne psühholoog“. „Suurim probleem tundub olevat inimlik konfliktsus inimeste vahel, mis on eksisteerinud koguaeg, kuid on tänaseks kasvanud juba puhtaks trotsiks, mis kas ummistab Riigikogu tööd või õõnestab meie põhiseadusliku korda“, leiab üks vastaja. Parlamendi psühholoogi vajadust on nähtud veel mitmes ettepanekus, kus on olnud selge soov parandada inimsuhete kvaliteeti Riigikogus. Ilmselt saab siinkohal tõmmata paralleeli mõttega, et pidev rahvaesindajatevaheline avalik tülitsemine, solvamine, mõnitamine – kõik vääritud käitumismustrid on paratamatult mõjutanud rahvaesindaja staatust nii Riigikogus endas kui ühiskonnas tervikuna. Kui kriisi põhjuseks on eelkõige kultuuritus, siis võiks ehk olukorda parandada nii mõnigi psühholoogiseanss.
Veel tõusetus küsimus selle kohta, „kas ei võiks piirata poliitikute ametiaegu, sh Riigikogu liikmete omi. Enamus valitavates ametikohtades on stagneerumise vältimiseks sarnased piirid seatud“. Ilmselt on ettepaneku sisuks soov vältida olukorda, kus Riigikogu liikmesus saab mugandumise ja rahuliku äraolemise kohaks. Ettepaneku kõrvale võib autori hinnangul võtta Riigireformi Sihtasutuse ettepaneku „[p]iirata järjestikku Riigikogu liikmeks oleku aega kahe koosseisuga juhul, kui Riigikogu valimised jätkuvad nn suletud nimekirjade alusel“ *23. Teise ametiaja lõppemise järel tuleb võtta vähemalt ühe valimisperioodi pikkune paus. Seejärel võib igaüks soovi korral uuesti kandideerida ja valituks saades Riigikogusse naasta.
Järgmine plokk ettepanekuid puudutavad aga riigikogulase eetikat. Üks noorte ettepanek on „luua apoliitiline eetikakomisjon Riigikogu liikmete kontrollimiseks ja vajadusel vastutusele võtmiseks, toimides kui järelevalveorgan. Idee sarnaneks Eesti Advokatuuri aukohtule“. Ettepaneku edasiarendus oleks „kehtestada eetikakoodeksi pidevale ja/või rängale rikkumisele Riigikogust väljaarvamise tagajärg, saates sellega ka sõnumi liikmetele, et rahva edukaks esindamiseks tuleb olla inimene, kes on ülejäänud ühiskonnale eeskujuks“. Noorte tunnet vajaduse kohta täiendava eetika- ja järelevalvemehhanismi loomise järele võib ehk põhjendada sooviga luua lisahoovad riigikogulase töö ja tegevuse selliseks tagasisidestamiseks, mis ei piirduks vaid valimiste kaudu tagasiside andmisega.
Samas oli ka neid, kes leidsid, et „lõpuks, ega võibolla ei peagi kõike hirmsasti lahendama. Oleme lihtsalt jõudnud etappi, kus katsetatakse (uusi) poliitilisi võtted, samas otseselt parlamendi töö täielikust halvamisest rääkida ka enam ei saa“. Mõneti ratsionaalsem ettepanek oleks anda parlamendile „loomulikul teel aega rahuneda, kuivõrd obstruktsioon kui selline ei ole suures pildis uus nähtus, lihtsalt praegu esineb seda tavapärasest rohkem. Kui aga asi hakkab liikuma suunas, kus põhiseaduslik kord ja riigi korrapärane toimimine on väga olulisel määral ohtu sattumas, võiks appi minna apoliitilised jõud“.
Ettepanekute hulgas oli ka mõneti vaimukaid mõtteid. „Kõik Riigikogu liikmed peaksid kohustuslikus korras läbima argumenteerimiskursuse vahetult pärast uue Riigikogu koosseisu kinnitamist. Korduvad, st mitmendat koosseisu Riigikogu liikmed võivad kursuse uuesti läbimise asemel sooritada eksami/arvestuse nende teadmiste ja oskuste kontrolliks“, kirjutab üks vastaja. Ka järgmine puudutab riigikogulaste harimist: „[K]õigile Riigikogu liikmetele muuta kohustuslikuks erapooletu õppejõu poolt antava riigiõiguse kursuse läbimine esimese kahe Riigikogus oldud aasta jooksul, et nad päriselt saaksid aru sellest, millistel alustel ja eesmärkidel Eesti riik üleüldse opereerib.“ Viimase mõttena: „[S]oovitatav oleks panna koalitsiooni ja opositsiooni koolituste toimumise ajad üksteisest lahku, et tunnis kord käest ära ei läheks.“
Järgmises ning ühtlasi viimases osas tutvustab autor uuringu kolmanda küsimuste grupi tulemusi, mis kajastavad noorte hinnanguid parlamendi elujõulisuse parandamisele suunatud ettepanekutele.
Kui vaadelda demokraatiat ja selle tagamiseks põhiseadusega loodud organeid tervikliku organismina, siis on loomulik, et demokraatia ja riigikorraldus sarnaselt organismiga aeg-ajalt haigestuvad ja seejärel paranevad. Kui aga jätta organismi elujõulisus ja selle parandamine unarusse, siis varem või hiljem organism sureb. Uuringu kolmanda komponendi raames hindasid noored parlamendi elujõulisuse parandamisele suunatud, täpsemalt Riigireformi Sihtasutuse poolt tehtud ettepanekuid. Riigireformi Sihtasutus avaldas 2018. aastal riigireformi kontseptsiooni, milles esitati terviklik riigireformi käsitlus, mis hõlmab keskvõimu, põhiseaduslike institutsioonide ja kohaliku omavalitsuse ülesehituse ja tegevuse ümberkorraldamist. Kontseptsioonis esitati 12 ettepanekut ka parlamendi elujõulisuse parandamiseks. Uuringu kolmandas osas paluti noortel nende ettepanekute efektiivsust hinnata. Kuivõrd 12 ettepanekust üksteist ettepanekut hindasid noored parlamendi elujõulisuse parandamise seisukohast elluviimise vääriliseks, siis tutvustab autor samuti nagu eelmistes peatükkides üksnes kõige kõnekamad ettepanekud.
Kõige efektiivsemaks ettepanekuks parlamendi elujõulisuse parandamiseks valiti ettepanek muuta Riigikogu valimised valimisteks avatud nimekirjade alusel ning valimisringkondade suurus võrdsustada. Ettepaneku tutvustuses on selgitatud, et Riigikogu värskena hoidmise ning võimu ja rahva võõrandumise vähendamise üks (seejuures eelistatuim) meede võiks olla ka Riigikogu valimistel (kompensatsioonimandaadi osas) kinnise nimekirja asendamine avatud nimekirjaga analoogselt sellega, kuidas on lahendatud Euroopa Parlamendi valimised. Praegu on suletud nimekirjadest kujunenud erakondadele vahend oma soosikute premeerimiseks. Kuna isikute järjestus nimekirjades on erakonna enda valida, ei väljenda selline mandaatide andmine adekvaatselt rahva tahet ja võib olla demokraatia printsiibi järgimise seisukohalt küsitav. Kehtiva valimissüsteemi korral peaksid valimisringkonnad ideaalis olema võrreldava suurusega. Praegu on need väga erinevad. Haldusreformiga kaasnevalt oleks asjakohane korrigeerida valimisringkondade suurust ja muuta need suuruselt maksimaalselt võrreldavaiks. Valdav osa vastanud noortest, s.t 88,2% leidis, et tegemist on efektiivseima ettepanekuga parlamendi elujõulisuse parandamiseks.
Lisaks kõige efektiivsemaks peetud ettepanekule hindasid noored efektiivseks mõtte seada sisse Riigikogu liikmete tehnilise teenindamise (abide) süsteem ja professionaalsete apoliitiliste mittekoosseisuliste nõunike kogu (mõtet toetas 77,4% noortest). Ettepaneku autorid on selgitanud, et
„professionaalsetes (valdkondlikes) küsimustes võiks Riigikogu juures olla mittekoosseisuline nõunike kogu. Paratamatult ei saa iga Riigikogu liige olla spetsialist igas Riigikogu tööga seotud spetsiifilises küsimuses. Seetõttu vajaksid nii Riigikogu liikmed eraldivõetuna kui ka laiemalt Riigikogu komisjonid ja täiskogu vähemalt mõnes küsimuses erapooletu(te) spetsialisti(de) nõu. Nõunike kogu koosneks oma ala professionaalidest, kes nõustaksid vastavalt vajadusele oma valdkonna küsimustes Riigikogu komisjoni või täiskogu või ka konkreetset nõu küsivat parlamendi liiget. Nõunike kogu võiks olla mittekoosseisuline, kuid nõunike kogu liikme poole pöördumise korral oleks nõunikul kohustus Riigikogu liikmele, komisjonile või täiskogule nõu anda. Spetsialistidest nõunike kogu ja nende töö oleks apoliitiline ning ka nõunike valimisprotsessis tuleks välistada nõunike poliitiliste eelistuste hindamine. Seevastu fraktsioonide nõunikud võivad olla poliitilised, kuid neid valitakse ja rahastatakse erakondade vahenditest“ *24.
Samuti leidis suurt toetust mõte välja töötada uus Riigikogu töökorra seadus ning kehtestada seadusest madalama aktiga uus kodukord (mõtet toetas 75,8% noortest). Ettepaneku autorid on selgitanud, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadust on
„aegade jooksul palju muudetud ja täiendatud, kuid põhiolemus on jäänud endiseks. Nii nähakse parlamendi komisjone kui ka täiskogu valdavalt seaduseelnõude menetlemise kohana, tagaplaanile on aga jäänud Riigikogu roll poliitilise debati ja poliitiliste valikute areenina. Seadus vajab nii normitehnilist kui ka ideoloogilist uuendamist. Oleks mõistlik lahutada töökord ja kodukord. Seaduse tasemel aktiga vajab reguleerimist üksnes töökord, sest seaduste kui kõige olulisemate üldaktide menetlemisel peab valitsema selge ja kindel protseduuriline kord. Kodukorda käsitatakse üldtunnustatult organisatsiooni enesekorralduse regulatsioonina ehk siseaktina, mis ei peaks olema seaduse tasemel õigusakt. Kodukorra reguleerimine seadusest madalama aktiga annaks suurema paindlikkuse kodukorra kohandamiseks vastavalt vajadustele ja kerkinud probleemidele või uutele olukordadele. Kodukorra põhjendamatu muutmise takistamiseks võiks kasutada analoogiat parlamendiliikmete palkade määramisega. See tähendab, et Riigikogu peaks saama otsustada kodukorra muudatusi vaid selliselt, et need hakkaksid kehtima alles järgmise Riigikogu koosseisu jaoks. Kasutada võiks ka muid piiravaid tingimusi, näiteks kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõtet“ *25.
Lisaks pidasid noored efektiivseks mõtet luua laiemad võimalused poliitilisteks debattideks, sh erakondade esimeeste regulaarseteks avalikeks väitlusteks erinevate poliitikasuundade ja oluliste sündmuste teemadel (mõtet toetas 74,2% noortest). Ettepaneku autorid on selgitanud, et
„üks moodus esinduskogu poliitilise elu elavdamiseks on näha ette erinevatel maailmavaatelistel lähtekohtadel olevate erakondade esimeeste avalikud debatid parlamendi ees. Seda meetodit kasutatakse edukalt mitmetes demokraatlikes riikides (näiteks Rootsis) ja see on nende riikide poliitikaelu üks tähtsündmusi. Ka meie Riigikogu töös tuleks kasutusele võtta ja ausse tõsta parlamendierakondade esimeeste debatid ühiskonnaelu aktuaalsetes küsimustes. Erakondade esimeeste debatid Paide arvamusfestivalil võivad olla, kuid sellised debatid Riigikogus peavad olema. Avalikud debatid ja poliitikavalikute vaidlused muudaksid Riigikogu töö, põhimõtteliste valikute tegemise ja seaduseelnõude vajalikkuse elanike jaoks arusaadavamaks. Ühtlasi parandaksid need üleüldist Riigikogu mainet ühiskonnas“ *26.
Kõige vähem efektiivseks ettepanekuks parlamendi elujõulisuse parandamiseks valiti aga ettepanek vähendada Riigikogu liikmete arvu ja määrata uueks liikmete arvuks 91, milleks teha asjakohane muudatus põhiseaduse § 60 lõike 1 esimeses lauses. Ettepaneku tutvustuses on selgitatud, et
„Riigikogu liikmete arv on fikseeritud Põhiseaduses, mille § 60 lg 1 esimese lause kohaselt on Riigikogul sada üks liiget. Selle arvu muutmine eeldab seega Põhiseaduse muutmist. Riigikogu liikmeskonna ka kõige väiksemaarvulisema kokkutõmbamise kõige olulisem efekt seisneb [ettepaneku tegijate arvates] eeskuju näitamises kõigile teistele riigiasutustele ja institutsioonidele nende mahu vähendamiseks ja efektiivsuse suurendamiseks. See oleks ka tähendusrikas sõnum kodanikkonnale, et demonstreerida Riigikogu valmisolekut riigi tegelikuks reformimiseks, alustades iseendast. Riigikogu kahandamine 91 liikmele oleks asjakohane ja eeskuju andev. Samuti ei oleks vähendamine niivõrd drastiline, et ohtu satuks erinevate maailmavaadete esindatus või Riigikogu töö kvaliteet“ *27.
Kõigest 27,4% noortest leidis, et tegemist on efektiivse ettepanekuga, samas kui 72,6% vastanutest leidis vastupidi, et ettepanek ei pruugi olla efektiivne meede parlamendi elujõulisuse parandamiseks. Nagu eespool märgitud, leidis Riigireformi Sihtasutuse poolt välja töötatud 12 ettepanekust noorte toetuse 11, mis võib kinnitada vajadust viidatud ettepanekute taas päevakorda toomiseks ning võimalusel rakendamiseks.
Lõpetuseks jagab autor noorte vastustest läbivalt kostunud mõtet: parlamentaarse kriisiga seotud probleemid ei seisne noorte hinnangul heade ja efektiivsete ettepanekute puudumises, vaid selles, et need, kes soovivad olukorda parandada, ei ole otsustajate hulgas ja need, kes on, ei ole olukorra lahendamisest väga huvitatud.
Näiteks võib tuua 2023. aasta 5. oktoobril Tallinna lauluväljaku klaassaali kogunenud ekspertkogu töö tulemuse. Ekspertkogu analüüsis parlamendis tekkinud vastasseisu ning otsis lahendusi töövõime taastamiseks, mille tulemusena valmis ligi 30 ettepanekut Riigikogus tekkinud ummikseisu lahendamiseks. Riigikogu esimehe Lauri Hussari sõnul hakkavad ekspertkogu tehtud ettepanekuid arutama Riigikogu juhatus ja fraktsioonid. *28 Sama aasta 5. detsembril tunnistab aga Hussar, et ta ei ole 5. oktoobril kokku kutsutud ekspertkogu ettepanekuid veel parlamendi fraktsioonidele ega juhatusele tutvustanud. Ka avalikkusele ei saanud neid ettepanekuid Hussari kinnitusel näidata. *29 Seega tõusetub taas õigustatud küsimus, mis kasu on ekspertidest ja nende ettepanekutest, kui neid ei võeta kuulda.
Artikli avaldamise hetkeks on parlamendi töö taastunud. Nii on vajalikud muudatused parlamendi elujõulisuse parandamiseks vajunud kõige muu, pealtnäha olulisema ning päevakajalisema varju. Noored aga leiavad, et parlamentaarsete kriiside ennetamiseks ei pea ootama järgmist kriisi. Ka organismi eluks vajaliku elundkonna häireid saab olulisel määral ennetada, kui selle eest hoolt kanda. Nõnda ei tasu alahinnata noorte hinnangul probleemide taastekkimise võimalust, mistõttu kui on selge, et olemasolev süsteem ei ole vastupidav juba üles kerkinud kriisides, siis tuleb mõelda, kuidas süsteemi parandada. Vahet ei ole, kas lugeda süsteemiks organismi või demokraatiat. Kui eeltoodud näidete varal võib märgata, et abikätt – olgu need siis Riigireformi Sihtasutuse või lauluväljaku ekspertgrupi ettepanekud – ei olda valmis mingil põhjusel vastu võtma, siis on asjakohane veel pakkumisi teha. Ehk on aeg ja vajadus appi võtta uue põlvkonna arvamused ja ettepanekud, ning kui see nii on, siis Eesti noored juristid on valmis parlamendile oma mõtetega appi tulema. Vähemalt autori küsitletud 62 noore vastustest võib välja lugeda nende siirast soovi ning valmidust panustada Eesti riigi arengusse, hoida iseseisvat õigusriiki ning aidata sel toime tulla mistahes olukorras.
Autor tänab siinkohal kõiki uuringus osalenud noori juriste nende mõtete ning ettepanekute eest. Lisaks tänab autor kõiki, kes andsid oma panuse uuringu õnnestumisse.