Hariduse ja teaduse teemadel on viimasel ajal üsnagi palju
diskuteeritud: kas neid on vaja, kuidas neid rahuldavalt finantseerida
jne.
Aga et millegi vajalikkust tõestada, on kõigepealt tarvis püstitada
lõppeesmärk ning seejärel kavandada selle sihi saavutamise
strateegia ja taktika. Viimased peavad reeglina tuginema
tõsielufaktidele, huvidele, vajadustele, materiaal–tehnilistele
perspektiividele jne.
Rahvale antava üldise hariduse ja teaduse tegemise vajalikkuses me
keegi ei kahtle. Kuna majanduse arengu jätkuv tõus on põhjustanud
tohutu nõudmise juristide järele kõigis ühiskondliku elu
sfäärides, võib juurakate edaspidise koolitamisegi ilma erilise
põhjendamiseta kindlalt täitmist nõudva päevaplaani lahtrisse
kanda.
Ilmutagem nüüd huvi, mida meilt ja tulevasteltki juristidelt
oodatakse? Kui matkaja end teele asutab, mõtleb ta pikalt, mida oma
seljakotti pakkida. Kaasa võtab ta kõik vajamineva, mille ta
vastavalt suurusele, otstarbele jne. seljakoti eri lahtritesse topib.
Niisamuti peaks olema juuraharidusega – tudengite teadmistepagasisse
tuleks välja pakkuda väga erinevaid aineid. Osa neist oleksid need
olulised, ilma milleta jurist ei oleks jurist, teised jälle sellised,
mis on ka vajalikud, kuid mitte kõigile (näit. kriminalistika
tulevasele kohaliku omavalitsuse töötajale). Kolmas komplekt võiks
sisaldada aineid, mille vajalikkuse üle iga õppija ise otsustaks.
Nagu maiasmokast matkajagi – kas võtta kaasa üks moosipurk või
mitte ... õhtuti oleks hea teed juua, aga kes seda purki tassida
viitsib ...
Dilemma missugune.
T undub, et me peame plaanide seadmisel lähtuma turumajanduse
kuldsest reeglist – pakkumise ja nõudmise vahekorrast. Juristiks
olemine ei kujuta endast pelgalt erinevate õigusharude üld– ja
eriosa sätete tundmist. Et aru saada, mis ümberringi toimub, mis ja
miks on aluseks uute seaduseelnõude koostamisel, on kasulikud
teadmised ajaloost, filosoofiast, ema– ja võõrkeeltest. Senikaua,
kuni vastavaid lünki ei täida gümnaasium, silub puudujääke
ülikool. Vahest ei olegi see halb, sest juba ühe sessitalve
üleelanud tudengi maailmavaade kipub gümnasisti omast veidi erinema.
Uuenevas õigusteaduskonnas pakutavaid loenguid ja seminare ei ole
praegu just väga palju. Seepärast on liiga vara rääkida suurema
tähelepanu pööramisest teatud ainete grupile. Probleem seisneb minu
nägemise kohaselt muus: „ülejäänud“ ainete valik ei jõua
esimestele järele. Võtame näiteks kaks konkureerivat kangakaupmeest
– kui üks laiendab oma kaupluse kangaletti, mida siis teine teeb?
Ta paneb oma ajud ragisema, et võistlejat üle trumbata. Eks toimigem
sarnaselt meiegi.
Siinkohal jääb üle vaid loota, et Jõulumees meile läikpaberisse
mässitud karbikestega koos ka rohkem majandamismeelt,
üksteisemõistmist ja sallivust kingiks.
Kas minu jõulusoov täide läheb, seda näitab uus aasta.