Juba Joosep Toots teadis omal ajal rääkida, kui tähtsat osa mängib
põllumajanduses „sisteem“. kuna põllumajanduse üks ülesandeid
on inimestel elu sees hoida, võib teha julge järelduse, et ehk on
süsteemilgi inimelu hoidmisel ja kujundamisel mingi roll.
Igapõevaelu tõendabki, et süsteem valitseb enamikus
eluvaldkondades. isegi bürokraatias, rääkimata siis õigusest.
Kui uskuda „Filosoofia leksikoni“ (Tallinn, Eesti Raamat, 1985,
lk. 304-305), siis termin „süsteem“ kreeka keelest
(systema), so. osadest koosnev, ühendatud; ja tähistab
elementide kogumit, mis on omavahel suhetes ja seostes ning
moodustavad teadud terviku, ühtsuse. Leksikoni kohaselt omab
süsteemi mõiste tähtsat osa nii tänapäeva filosoofias, teduses,
tehnikas kui praktilises tegevuses.
Süsteemist ja tema seostest teadmistega võib rääkidaa juba
antiikajast arvates. Kui määratleda juriidilisi teadmisi kui
tedmiste süsteemi õigusest, tema seaduspõrasustest, tuleks esmalt
selgeks teha, mida mõelda siinkohal õiguse ja mida süsteemi all.
Õiguse defineerimise jätaksin hea meelega iga lugeja enda proovida
– nii saab meenutada kord õpitut ning juurelda selle üle, kas see
mälusoppi klammerduv mõiste vajab uuendamist või sobib oma endises
hiilguses edaspidigi kasutamiseks. Kes omal jõul enam hakkama ei saa
–soovitan sirvida nii uut kui vana vastavasisulist kirjandust.
kordamine öeldakse ju tarkuse ema olevat.
MMissugune oleks aga see süsteem, mis õigusest kui tervikust pildi
annaks? Kas meil on niisugune süsteem välja kujunenud? Oleme me
sellega tegelenud? Pikka aega tuli meil rääkida vaid õigusharudest
ja instituutidest nende sees. Nüüd on taas kombeks jaotada õigus
kaheks suureks grupiks – õiguse avalikuks ja eraõiguseks.
Meeldetuletuseks neile, kes enam ei mäleta – õiguse jaotus
avalikuks ja eraõiguseks on pärit Rooma juristilt Ulpianuselt, kes
ütles: „Ius publicum est, quod ad statum rei Romanae spectat,
ius privatum, quod ad singulorum utilitatem pertinet.“
(D.1.1.2.).
Või püstitada esmalt nn. testküsimus – milleks meile see süsteem
vajalik on? Vastus on lihtne – et õigusest aru saada. Sest süsteem
muudab õiguse lihtsamaks, seega ka arusaadavamaks. Aga ikkagi,
milleks? Seadusi lugeda oskab ju igaüks. Kas selleks on siis vaja
eraldi süsteemi? Näitena vüib võrdluseks tuua eesti keele
grammatikareeglid, mida tedes ei tohiks olla raskusi sõnade
käänamisel. Ehk – teades õiguse üldprintsiipe, saame leida
raamlahenduse meid huvitavale probleemile. Ka siis, kui konkreetset
normi, millele tugineda, ei ole.
Süsteem õiguses ei ole vajalik ainult praktikas otsuste
vastuvõtmiseks. Süsteem on väga vajalik ka õigusloomes, teduses,
et uurida, võrrelda, tõlgendada, rakendada analoogiat ja see kirja
panna. Siit edasi – õppetööski on süsteem vajalik.
Järelikult tuleb süsteem luua, see kõigi kasutajate jaoks
ühtlustada. Mida aluseks võtta? Kas Ulpianuse ütlus? Teiste
lääneriikide praktika? Aga mida teha nende õigusinstituutidega, mis
on nö. vahepeal? Või mis traditsiooni järgi on kuulunud ühe
jaotuse alla, kuid on viimasel ajal omandamas teisele jaotusele
omaseid jooni nagu näiteks keskkonnaõigus? Või mida teha nendega,
mis haaravad endasse nii avalikku kui eraõigust, sh. ka näiteks
kriminaalõigus? Või lähtuda lihtsalt kokkuleppest? Nii nagu
näiteks saksa keele artiklite puhul, kus tüdrukud on paigutatud
kesksoo alla (das Mädchen). Asjatute vaidluste ärahoidmiseks
oleks mõistlik järgida teiste riikide praktikat ning Eestis
juurdunud traditsioone, niipalju kui neid siis on. Ei ole vist mõtet
leiutada uut jalgratast, kui vana on veel kasutusel. Kuid valida
tuleks selle vana jalgratta uusim varant. Ehk teisisõnu – miks osta
hobust, kui autoga saab kiiremini edasi liikuda.
Alustades süsteemi kujundamisega, tasub meenutada Artur Taska sõnu,
mille kohaselt õiguse sõsteem peaks endasse haarama õigusteesid,
normid ja otsused.