Juba Joosep Toots teadis omal ajal rääkida, kui tähtsat osa mängib põllumajanduses „sisteem“. kuna põllumajanduse üks ülesandeid on inimestel elu sees hoida, võib teha julge järelduse, et ehk on süsteemilgi inimelu hoidmisel ja kujundamisel mingi roll. Igapõevaelu tõendabki, et süsteem valitseb enamikus eluvaldkondades. isegi bürokraatias, rääkimata siis õigusest.

Kui uskuda „Filosoofia leksikoni“ (Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk. 304-305), siis termin „süsteem“ kreeka keelest (systema), so. osadest koosnev, ühendatud; ja tähistab elementide kogumit, mis on omavahel suhetes ja seostes ning moodustavad teadud terviku, ühtsuse. Leksikoni kohaselt omab süsteemi mõiste tähtsat osa nii tänapäeva filosoofias, teduses, tehnikas kui praktilises tegevuses.

Süsteemist ja tema seostest teadmistega võib rääkidaa juba antiikajast arvates. Kui määratleda juriidilisi teadmisi kui tedmiste süsteemi õigusest, tema seaduspõrasustest, tuleks esmalt selgeks teha, mida mõelda siinkohal õiguse ja mida süsteemi all.

Õiguse defineerimise jätaksin hea meelega iga lugeja enda proovida – nii saab meenutada kord õpitut ning juurelda selle üle, kas see mälusoppi klammerduv mõiste vajab uuendamist või sobib oma endises hiilguses edaspidigi kasutamiseks. Kes omal jõul enam hakkama ei saa –soovitan sirvida nii uut kui vana vastavasisulist kirjandust. kordamine öeldakse ju tarkuse ema olevat.

MMissugune oleks aga see süsteem, mis õigusest kui tervikust pildi annaks? Kas meil on niisugune süsteem välja kujunenud? Oleme me sellega tegelenud? Pikka aega tuli meil rääkida vaid õigusharudest ja instituutidest nende sees. Nüüd on taas kombeks jaotada õigus kaheks suureks grupiks – õiguse avalikuks ja eraõiguseks. Meeldetuletuseks neile, kes enam ei mäleta – õiguse jaotus avalikuks ja eraõiguseks on pärit Rooma juristilt Ulpianuselt, kes ütles: „Ius publicum est, quod ad statum rei Romanae spectat, ius privatum, quod ad singulorum utilitatem pertinet.“ (D.1.1.2.).

Või püstitada esmalt nn. testküsimus – milleks meile see süsteem vajalik on? Vastus on lihtne – et õigusest aru saada. Sest süsteem muudab õiguse lihtsamaks, seega ka arusaadavamaks. Aga ikkagi, milleks? Seadusi lugeda oskab ju igaüks. Kas selleks on siis vaja eraldi süsteemi? Näitena vüib võrdluseks tuua eesti keele grammatikareeglid, mida tedes ei tohiks olla raskusi sõnade käänamisel. Ehk – teades õiguse üldprintsiipe, saame leida raamlahenduse meid huvitavale probleemile. Ka siis, kui konkreetset normi, millele tugineda, ei ole.

Süsteem õiguses ei ole vajalik ainult praktikas otsuste vastuvõtmiseks. Süsteem on väga vajalik ka õigusloomes, teduses, et uurida, võrrelda, tõlgendada, rakendada analoogiat ja see kirja panna. Siit edasi – õppetööski on süsteem vajalik.

Järelikult tuleb süsteem luua, see kõigi kasutajate jaoks ühtlustada. Mida aluseks võtta? Kas Ulpianuse ütlus? Teiste lääneriikide praktika? Aga mida teha nende õigusinstituutidega, mis on nö. vahepeal? Või mis traditsiooni järgi on kuulunud ühe jaotuse alla, kuid on viimasel ajal omandamas teisele jaotusele omaseid jooni nagu näiteks keskkonnaõigus? Või mida teha nendega, mis haaravad endasse nii avalikku kui eraõigust, sh. ka näiteks kriminaalõigus? Või lähtuda lihtsalt kokkuleppest? Nii nagu näiteks saksa keele artiklite puhul, kus tüdrukud on paigutatud kesksoo alla (das Mädchen). Asjatute vaidluste ärahoidmiseks oleks mõistlik järgida teiste riikide praktikat ning Eestis juurdunud traditsioone, niipalju kui neid siis on. Ei ole vist mõtet leiutada uut jalgratast, kui vana on veel kasutusel. Kuid valida tuleks selle vana jalgratta uusim varant. Ehk teisisõnu – miks osta hobust, kui autoga saab kiiremini edasi liikuda.

Alustades süsteemi kujundamisega, tasub meenutada Artur Taska sõnu, mille kohaselt õiguse sõsteem peaks endasse haarama õigusteesid, normid ja otsused.

• Info