Lugedes käesoleva „Juridica“ esimest artiklit, T. Mullari
„Genoomianalüüsi inimõiguslik problemaatika“, tekib tahes
tahtmata soov otsida raamaturiiulist välja G. H. von Wrighti
„Minerva öökull“ ja seda veidi lehitseda.
Teadus on viimase sajandi jooksul võrreldes kogu eelneva inimkonna
ajalooga sammunud edasi lausa penikoormasaabastega. Järjest uuemate
vahenditega püütakse ühiskonda abistada sajandite vältel kujunenud
väärtuste poole püüdlemisel. Pole kahtlust, et DNA-analüüsi
näol on tegemist tõhusa kuritegude avastamise meetodiga. Kuid ei
tohi unustada, et tegemist on vaid vahendiga, mida, nagu aeg on
näidanud, saab väga erinevate eesmärkide saavutamiseks kasutada. Ja
nii rõhutabki Wright, et vastuse, kas teaduse hangitud teadmised on
kasulikud või ei, annavad eesmärgid, milleks neid teadmisi
kasutatakse. Kui joonistada must-valge pilt, siis tähendab eelöeldu
seda, et DNA-analüüsi kui kurjategija avastamise meetodi
kujutamiseks tuleks kasutada valget värvi. Kui aga ilmestada
indiviidi sündi ja surma täielikult kontrollivat totalitaarrežiimi,
siis selles kontekstis tuleks DNA-analüüs värvida mustaks.
Kui teaduse abil leiutataksegi järjest uuemaid viise, kuidas
inimühiskonnas omaks võetud eesmärke kergemini saavutada, siis
väärtused ise on aastatuhandete vältel vähem muutunud. Ja nüüdse
teaduse edusammude taustal ongi tähtis, et mingi eesmärgi
saavutamiseks välja töötatud vahend ei hakkaks töötama eesmärgi
enda vastu. On ju kuritegevuse vastase võitluse laiem eesmärk tagada
ühiskonna turvatunne, mis hõlmab muuhulgas isiksuse puutumatuse
selle laiemas tähenduse. Sellist eesmärki aga võib kahjustada
genoomianalüüs ise, mis võimaldab heita pilk inimese veel elamata
elule kui avatud raamatusse.
Tegelikult on genoomianalüüs vaid üks näide inimteadmiste
võimalikust pöördumisest ühiskonna enda vastu. Samas ei saa üha
uusimate teadmiste ees inimkonna silmi avavad teadlasi süüdistada
selles, et nende avastisi mitte alati ainult kasulikel eesmärkidel ei
kasutata. Aga kas on tänapäeva ühiskonnas sellist jõudu, kes
suudaks mängiva lapse käest terava noa ära võtta? Või tuleb meil
loota vaid sellele, et laps end juba kriimustades taipab, et noast
tuleb eemale hoida?
Teadmised on kaasaja ühiskonnas instrumentaliseeritud. Teadmine pole
väärtus omaette, tähtis on omandatud teadmiste
kasutamiskõlbulikkus, rahaks vahetamise võimalus, kui soovite.
Tänapäevane riik elab lootuses, et ta suudab oma seadustega sellist
nn naturaalmajandust ohjeldada, kehtestades raamid, mida inimesed oma
teadmistega teha tohivad. Kas võidavad riigi poolt kehtestatud
seadused või kuuleme ühel päeval raadiost, et üks N riigi teadlane
kloonis inimese, seda näitab aeg. Isiklikult pean tõenäolisemaks
viimast.