Lugedes käesoleva „Juridica“ esimest artiklit, T. Mullari „Genoomianalüüsi inimõiguslik problemaatika“, tekib tahes tahtmata soov otsida raamaturiiulist välja G. H. von Wrighti „Minerva öökull“ ja seda veidi lehitseda.

Teadus on viimase sajandi jooksul võrreldes kogu eelneva inimkonna ajalooga sammunud edasi lausa penikoormasaabastega. Järjest uuemate vahenditega püütakse ühiskonda abistada sajandite vältel kujunenud väärtuste poole püüdlemisel. Pole kahtlust, et DNA-analüüsi näol on tegemist tõhusa kuritegude avastamise meetodiga. Kuid ei tohi unustada, et tegemist on vaid vahendiga, mida, nagu aeg on näidanud, saab väga erinevate eesmärkide saavutamiseks kasutada. Ja nii rõhutabki Wright, et vastuse, kas teaduse hangitud teadmised on kasulikud või ei, annavad eesmärgid, milleks neid teadmisi kasutatakse. Kui joonistada must-valge pilt, siis tähendab eelöeldu seda, et DNA-analüüsi kui kurjategija avastamise meetodi kujutamiseks tuleks kasutada valget värvi. Kui aga ilmestada indiviidi sündi ja surma täielikult kontrollivat totalitaarrežiimi, siis selles kontekstis tuleks DNA-analüüs värvida mustaks.

Kui teaduse abil leiutataksegi järjest uuemaid viise, kuidas inimühiskonnas omaks võetud eesmärke kergemini saavutada, siis väärtused ise on aastatuhandete vältel vähem muutunud. Ja nüüdse teaduse edusammude taustal ongi tähtis, et mingi eesmärgi saavutamiseks välja töötatud vahend ei hakkaks töötama eesmärgi enda vastu. On ju kuritegevuse vastase võitluse laiem eesmärk tagada ühiskonna turvatunne, mis hõlmab muuhulgas isiksuse puutumatuse selle laiemas tähenduse. Sellist eesmärki aga võib kahjustada genoomianalüüs ise, mis võimaldab heita pilk inimese veel elamata elule kui avatud raamatusse.

Tegelikult on genoomianalüüs vaid üks näide inimteadmiste võimalikust pöördumisest ühiskonna enda vastu. Samas ei saa üha uusimate teadmiste ees inimkonna silmi avavad teadlasi süüdistada selles, et nende avastisi mitte alati ainult kasulikel eesmärkidel ei kasutata. Aga kas on tänapäeva ühiskonnas sellist jõudu, kes suudaks mängiva lapse käest terava noa ära võtta? Või tuleb meil loota vaid sellele, et laps end juba kriimustades taipab, et noast tuleb eemale hoida?

Teadmised on kaasaja ühiskonnas instrumentaliseeritud. Teadmine pole väärtus omaette, tähtis on omandatud teadmiste kasutamiskõlbulikkus, rahaks vahetamise võimalus, kui soovite. Tänapäevane riik elab lootuses, et ta suudab oma seadustega sellist nn naturaalmajandust ohjeldada, kehtestades raamid, mida inimesed oma teadmistega teha tohivad. Kas võidavad riigi poolt kehtestatud seadused või kuuleme ühel päeval raadiost, et üks N riigi teadlane kloonis inimese, seda näitab aeg. Isiklikult pean tõenäolisemaks viimast.

• Info